Mihkel Raud rääkis restoranis Soffa toimunud jutuajamisel muuhulgas, mis seob teda Haapsaluga. Foto: Arvo Tarmula
Poliitikutest saatekülalisi halastamatult ründav Mihkel Raud tunnistab, et ei sobinud ise poliitikuks, sest kipub kõike südamesse võtma, ja rõhutab, et solvuma kippuvad poliitikud peaksid endale uue töö otsima.
Te alustate oma uut raamatut "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" teatega, et saite kunagi teismelise koolipoisi käest vastu hambaid.
Jah, aga mitte füüsiliselt. See juhtus Ülenurme koolis, kus üks õpilane esitas mulle küsimuse… Üldiselt ma käin väga palju koolides esinemas ja küsimustele vastamisega hätta ei jää. Aga see poiss küsis minu käest midagi nii jahmatavalt ausat ja otsekohest, et ma olin paar minutit tõsises hädas.
Mida ta küsis?
Ta küsis: „Mis mõttega sa siia tulid?” Ja tegelikult ta teadis, mis mõttega. See oli see aeg, kui ma kandideerisin riigikokku ja käisin kõigis Tartu linna ja ümberkaudsetes koolides lastega kohtumas. Mitte selleks, et rääkida neile poliitikast, aga minu ja kampaaniameistri mõte oli see, et kui lapsed õhtul kodus oma vanematele räägivad, et Mihkel Raud käis külas ja ta on nii äge, siis vanemad hääletavad loodetavasti minu poolt. Noormees oli selle läbi hammustanud. Ma ei saanud seda välja öelda, sest see oleks kogu kohtumise ära rikkunud. See terane poiss on üks põhjustest, millest selle raamatu idee ka liikvele läks.
Te olete poliitikasse mineku pärast päris palju verbaalselt peksa saanud. Kas see mäng oli neid padruneid väärt?
Kindlasti! See oli väga vajalik kogemus. Ma sain seal teada asju enda kohta, mida ma enne ei teadnud. Kuidas seda nüüd kõige delikaatsemalt sõnastada… Ma sain näiteks teada, et olen palju väiklasem, ahnem ja halvem inimene, kui arvasin ja lootsin, et ma olen.
Paljud ütlevad, et poliitika toob välja inimese kõige nõrgemad ja halvemad küljed, mis on tõsi. Õnneks sain ühel hetkel sellest aru ja läksin minema.
Ma sain teada, kuidas Eesti poliitiline elu käib. See võimaldab mul praegu teha tööd paremini (TV3 saade „Kolmeraudne” – toim). Ma toimetan oma intervjuud nüüd ise, lepin oma saatekülalisi poliitteemade jaoks kokku ise.
Sain ka aru, et poliitikuks olemiseks peavad inimesel olema väga spetsiifilised isikuomadused, et seda tööd hästi teha. Sa ei pea olema kuidagi tõbras või kaabakas – mitte selles ei ole asi. Mina olen liiga kannatamatu, rahutu ja enesekeskne. Võib-olla ma olen rohkem soolomees kui meeskonnamängija.
Mida nägi Mihkel Raud Toompeal, mida ta arvab solvuvatest poliitikutest, kuidas ta ise kriitikaga hakkama saab, millest ta kirjutas oma uues raamatus ja kas ta tuleb veel kunagi muusikuna suurtele lavadele tagasi?
Täispikk intervjuu ilmus Lääne Elu 19. novembri paberlehes.