Ann Mari Anupõld. Foto: erakogu
Enamik lemmikloomaomanikke on täiesti kindel, et just nende koer või kass on maailma kõige andekam, ilusam, tublim ja suurepärasem. Isegi kui me nendega sageli riidleme, nad taas ülepeakaela porisena meie lemmikdiivanile viskuvad või on kompostihunnikust mõne haisva olluse toa poole tarinud, ei kujutaks me elu enam ilma nendeta kaugeltki ette.
Nii mõnelegi on loom saanud tema elu keskpaigaks ja kohati lausa päästjaks. Just nimelt elupäästjaks, sest legende ja kirjeldusi sellest, kuidas on loomad oma inimesi ohtude eest hoiatanud, kriitilisest seisust päästnud või iseennast lausa omaniku nimel ohtu seadnud, on lugematuid. Küllap mõnigi neist on natuke üle pingutatud või on loole üritatud peotäie ebarealistlike detailide kaudu vürtsi lisada. Kindel on aga, et loomad kuulevad ja näevad inimesest tunduvalt paremini. Neil on väga hea suunataju ja nad usaldavad oma instinkte.
Mul endal paraku puuduvad kokkupuuted selliste uskumatute lemmikute või seiklusrikaste päästeaktsioonidega, aga internet lausa kihab neist. Heidame korra pilgu kõige kuulsamaile loomadest elupäästjaile.
Vikipeedias paistab silma käputäis koeri, kes on kuulsust kogunud beebide leidmisega. Kuigi tundub uskumatu, et tänapäeval on hüljatud imikud endiselt probleem, on see nähtavasti siiski nii. Viimane uudis on nimelt aastast 2013, mil Inglismaal Birminghamis leidis 9aastane Saksa lambakoer nimega Jade hommikusel jalutuskäigul pargis põõsaste alt kandekotti pakitud imiku. Koeraomanik ei oleks seda ehk märganudki, kuid koer keeldus sellest kohast edasi kõndimast. Lõpuks nägi ka omanik, et kotis justkui keegi liigutaks. Leitud imik toimetati haiglasse ning arstide hinnangul oli ta vaevalt päevavanune. Arvestades, et oli märts, võib ainult kujutada, kui kaua oleks see laps suutnud vastu pidada, kui koer poleks teda õigel ajal leidnud. Omaniku sõnul on ta koer suur lastesõber ning ilmselt seetõttu oli ta imiku vaevu kuulda olnud häälitsusi kohe uurima läinud.
Inimeste leidmise kõrvalt on koerad ka juba aegade arvamisest saadik olnud nende kaitsjad. Nad ei tee seda aga mitte ainult treenitult, vaid toimetavad tihtilugu ka instinktipõhiselt, seistes oma omanike ette nii teiste inimeste kui ka loomade kallaletungi korral. Uus-Meremaal sai Jack Russeli terjer nimega George 2007. aastal kuulsaks sellega, et kaitses rühma lapsi kahe Pit Bulli rünnaku eest. Väike George oli terjerile omase suure hingega ja üritas endast tunduvalt kogukamaid koeri lastest eemale tõrjuda. Lapsed said tervelt tulema, kuid vaene terjer suri hiljem vigastuste kätte. Kaks aastat hiljem pärjati teda postuumselt loomaorganisatsiooni PDSA kuldmedaliga. Sellega tunnustatakse loomade julgust ja pühendumust oma ülesannetele või oma inimestele.
Peale võõrastest inimestest või loomadest tulenevate ohtude hoiatavad loomad sageli ka loodusjõudude või tulekahjude eest. Koerte ja kasside tundlikud kehad ja ninad võivad tunnetada ka juba väga vähest õhus liikuvat suitsulõhna või kerget vibratsiooni, mis eelneb maavärinaile. Lugematud loomad on aastate jooksul oma omanike une pealt äratanud või neid vägisi üritanud ohutsoonist välja tarida, kannatades seejuures ise tõsisemate vigastuste või põletushaavade all. Koerad ei ole aga mitte ainult hobi korras tõelised kaitseinglid, päästjad ja turvamehed. Paljud neist on selleks ka eraldi välja õpetatud ning on oma inimestele asendamatud kaaslased igasugu ohtlikes oludes.
Päästekoerad on isegi meil Läänemaal küllaltki aktiivsed. Nende omanikud tegelevad sageli oma vabast ajast ja heast tahtest pikaldase ja keerulise väljaõppega, et siis kaduma läinud inimeste otsimisel abiks olla. Kui meil Eestis keerlevad paljud otsingud metsa läinud seeneliste või kaduma läinud laste ümber, siis mujal maailmas on need olukorrad veel tunduvalt ohtlikumad. Koerte töö algab tihtipeale seal, kuhu inimesed enam ligi ei pääse. Maavärinale järgnenud rusuhunnikuis ja laviinide tekitatud lumelaamades. Koerad riskivad seal oma eluga, et inimestele abiks olla. Sama teevad nad muide ka sõjaväes, kus nad on nii otsingukoerte kui ka hoiatussüsteemidena lahutamatu osa militaarsest tegevusest.
Nii et kui Muki teid teinekord jälle närvi ajab, siis harrastage mõistvat suhtumist. Ta võib küll tüütu ja haisev olla, aga te ei või iial teada, millal ta plaanib teie elu päästa.