Kelli Seiton. Foto: erakogu
Austraalias on pisidetaile, mis on kodumaaga võrreldes teisiti. Paljud neist on väheolulised ja märkamatud, ent nende mõttes ülestähendamine võib tekitada ootamatut hasarti.
„Hmm,” mõtles postkontori töötaja, kui vaatas pakile märgitud saaja aadressi. Ta tahtis kindel olla, et saadetis pärale jõuab, ja küsis kahtlevalt: „Kas see on „üks”?” Positiivse vastuse peale kriipsutas mees minu kirjutatud numbri maha ja tõmbas asemele lihtsa sirge kriipsu. „Nüüd on selgem!” teatas ta võidurõõmsalt.
Olen harjunud number ühte kirjutama kriipsuna, millel on ülemises osas väike konksuke. Nii õpetati mulle koolis ja nii, näib mulle, kirjutavad ühte kõik mu sõbrad Eestis. Austraallastel on number üks aga püstine kriips. Minu kirjutatu sarnaneb hoopis nende number seitsmega, mida nad kirjutavad justkui tagurpidi L-tähte. Minu kirjapildis on sellele lisatud veel üks väike kriipsuke keskel. See omakorda on aga nii mõnelegi austraallasele meenutanud hoopis number nelja. Minu kirjutatud numbrid on siin olles saanud üsna palju tähelepanu ja küsivaid pilke. Seega, lihtsuse huvides olen kohanenud, ja minu käsikirjaline number üks on siin sirge kriips ning Eestis kirjutatud üks hoopis number seitse.
Autode ja liiklusmaailmas on silmanähtav erinevus selles, et kõik sõidavad valel pool teed. Opeli autodel on Holdeni logo. Ringteedel tuleb suunda näidata ka siis, kui ringil edasi sõidad. Võrdluseks, Eestis me näitame suunatuld siis, kui ringilt väljuma hakkame. Autot tankides peab kogu aeg kätt tankuri päästikul hoidma, sest Eestist erinevalt ei saa päästikut lukustada. Pikkade vahemaade ja paljude tankimistega on just see erinevus, mis vahepeal tüütult ohkama paneb.
Austraalias on kogu aeg sügis. Olgu, see on liialdus. Austraalias oleks justkui kogu aeg kõik aastaajad segamini esindatud ja sellist maalilist aastaaegade vahetumist, nagu on meil Eestis, naljalt ei kohta. Ühes päevas on nii kevadist õitsemist, suvekuumust kui ka talvist pimedust. Sekka leiab aga peaaegu alati puid, mille lehed on kollakaspunased või on need sootuks maha langenud. Aastaajast hoolimata loojub päike juba kella kuue-seitsme paiku õhtul, et umbes 12 tunni pärast siis taas hommikut alustada. Lühikestest suveöödest võib siin vaid unistada ning päikese järgi päeva sättides tuleb magamaminekuaeg üsna varakult.
Aga selle kõigega harjub ning pikapeale enam ei märkagi. Kuni Eestist külla tulnud sõbrad imestusega küsivad: „Kuidas siin üldse midagi teha jõuab, kui päev nii lühike on?” Harjuda tuleb ka sellega, et öisest taevast ei leia Suurt ega Väikest Vankrit. Nende asemel vaatab vastu hoopis Lõunarist, viiest tähest koosnev kujund, mis kaunistab ka Austraalia (ja Uus-Meremaa) lippu.
Austraalia toidupoodides ei müüda alkoholi, selleks on alkoholipoed. Et alkoholi osta, peab nii ostja kui ka kaaslane näitama oma dokumenti. Täpsemad reeglid, millal ja kellelt alkoholi ostmisel dokumenti küsitakse, näivad osariigi ja isegi linnati erinevat. Näiteks Uluru – see suur punane kivi Austraalia keskel – juures pidi alkoholi ostes näitama ööbimiskohast saadud tõendit. Tõendil oli kirjas ka see, kui palju eri kangusega jooke ma osta võisin. Uluru alkoholi pakkuvad kohad on mõeldud peamiselt turistidele. Tõend eristab neid aborigeenidest, kellele alkoholi ei müüda. Aga see on juba teine teema.
Ühes poes märgiti peale dokumendi vaatamise ka mu nimi ja vanus üles – seadus nõuab, selgitas müüja, kui suurde ruudulisse kaustikusse tähti kirjutas. Teises poes asusime neljakesi pudeli vahuveiniga kassa juurde, kui müüja meilt kõigilt dokumenti küsis. Ühel sõbral seda kaasas ei olnud ja müüja keeldus pudelit müümast. Sõber käis kiiresti dokumenti toomas ning müüja selgitas, et poleks meile seda pudelit müünud ka siis, kui oleksime kõik koos poest välja astunud ja vaid ühe endi seast – ostja – poodi tagasi saatnud. Olime kõik neljakesi ligi kolmekümnesed.
Austraalias tuleb kuum ja külm vesi lahti keerata eri nuppudest, mõnikord on isegi kraane kaks. Paraja temperatuuriga vee saamine võtab minult ikka veel veidi kruttimist, ootamist, kruttimist. Ja lõpetuseks: kas vesi läheb kraanikausist alla vastupidise keeruga kui Eestis? 60ndail tegid teadlased sama katse nii põhja- kui ka lõunapoolkeral ja said vastuseks, et jah, vesi läheb eri poolkeradel kraanikausist alla vastupidise keeruga. Austraalias liigub see kella liikumise suunas, ent välismõjudest (näiteks mis suunast vesi kraanikaussi tuleb või kui suur on kauss) olenevalt pole seda enamasti tavaoludes näha.