Edward Lucas: külma sõja kaks õppetundi

Edward Lucas

kolumnist

Külm sõda oli mitmel viisil hirmuäratav ja õudne, ent see ei lasknud mõistusel uinuda. Minu noorusajal 1970. aastatel tundsime muret, et kommunism võib tegelikult võita: see oli ligitõmbav vaestele, keda oli palju. Lisaks propageeris seda üliriik, mis näis meid kõikjal maailmas üle kavaldavat.

Nende murede taandumisest on möödas ligi 30 aastat ning üles on kasvanud põlvkond, mis neid ei mäleta ning millel on neid raske ette kujutada. Kõik kolm Nõukogude süsteemi elementi – plaanimajandus, üheparteiriik ja imperiaalne valitsemine Kremlist – ei tundu mälestuste tuhmudes ja rahulolematuse kasvades enam nii halvad.

Kõigil kolmel rindel esineb nüüd küllaga probleeme. Kapitalistliku vabaturumajanduse silmnähtava läbikukkumise tõttu õitsengu viljade jaotamisel ning rahandustegelaste hoolimatu ahnuse ohjamisel on rahvas hakanud pidama valitsuse suuremat rolli majanduses vajalikuks ja soovitavaks.

Liberaalse demokraatliku korra, mis ei ole suutnud pikemalt ette mõelda ning mis on lubanud reaalsusest irdunud eliidil end kaaperdada, läbikukkumine paneb inimesed ihkama poliitikas kõva kätt. USA-vastaste meeleolude tõttu mõtlevad paljud Läänes, et Venemaa kõlavam hääl maailmapoliitikas tasakaalustab Washingtoni poliitikakujundajate ülbust.

Inimestel on õigus olla pahane, ent mineviku lahendused ei tee olukorda paremaks, vaid hoopis halvemaks. Riiklikult kontrollitud majandused ei piira siseringi võimu, vaid kinnistavad seda. Kui teile ei meeldi viis, kuidas Lääne eliidid tutvusi ja sidemeid rikkuseks muudavad, tasub meeles pidada seda, mida Milovan Džilas nimetas uueks klassiks – parteibossid, kes naudivad fantastiliste privileegidega elu samal ajal rahvusvahelise proletariaadi väärtusi kuulutades. Nii majanduses kui ka poliitikas käib siseringi kuulujate võimu piiramine konkurentsi, mitte privileegide suurendamise teel.

Samuti ei ole mõistlik ihata tugevaid juhte, olgu nendeks Donald Trump, Vladimir Putin, Marine Le Pen või veel keegi nende taoline, kui nad jätkavad nõrku kaitsvate ja tugevaid piiravate seaduste ja institutsioonide jalge alla tallamist. Demokraatial on küllalt puudusi, ent see on argument süsteemi täiustamise, mitte õõnestamise poolt.

Lääne süsteemi kõige tähtsam element on võistluslikkus: põhimõte, mille kohaselt peavad võimul olijad muretsema valimiste, kohtuasjade, avalike protestide ja meedia järelevalve pärast enne ja pärast valimisi ning nende ajal.

See ei taga häid tulemusi, ent tähendab seda, et riigivalitsemises osalejad ei saa eeldada karistamatust. Hea valitsemise parim tagatis ei ole õigete poliitikute võit valimistel, vaid asjaolu, et võitjate võimu piiravad tugevad sõltumatud institutsioonid, mida juhivad vastutustundlikud inimesed.

Samuti pole tark püüelda USA juhtrollita maailma poole. Loomulikult on Ühendriigid teinud minevikus kohutavaid vigu ja eksivad kahtlemata ka tulevikus. See on argument selle poolt, et tema liitlased Euroopas ja mujal etendaksid Lääne välispoliitikat puudutavate otsuste langetamisel ja elluviimisel oma täit osa.

See protsess kujuneb segaseks, aga Süürias näeme, et vastutuse hülgamine on veel halvem. Isegi kui te põlgate Ühendriikide juhtrolli, ei saavuta te sellist maailma, kus domineerivad Euroopa toredad liberaalsed väärtused. Te saate sellise, mida juhivad Putin, Bashar al-Assad ja Hiina kommunistlikud orjapidajad.

Me peame meelde tuletama külma sõja kaht tähtsat õppetundi. Üks vastusamm Nõukogude ohule oli kulutada palju raha kaitsele. Eurooplased peavad seda uuesti tegema. Veel tähtsam element oli otsustavus parandada meie ühiskondade toimimist. See aitas meid Nõukogude ohu vastu immuunseks muuta – ja lõpuks hävitas selle.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist.

Kolumn ilmub BNSi vahendusel.