Galerii: Haapsalu mattus tihedasse udusse

Viimasel kahel päeval on Läänemaa ja veel mitmed Eesti piirkonnad mattunud eriti tihedasse ja püsivasse udusse.

Mis seda põhjustab ja kui tavaline on selline olukord? 

Nähtust selgitab Tartu ülikooli (loodusgeograafia) doktorant ja meteoroloog Jüri Kamenik.

Eile hommikul arenes udu, eriti Loode-Eestis. Kaugemal sisemaal oli pilvisem ja udu polnud või oli seda oluliselt vähem. Udu hajus kohati alles keskpäevaks, mis näitas eriti soodsaid tingimusi udu tekkeks ja püsimiseks. Päeval ilm selgines ja päikese toel oli sooja 15-20 kraadi. Õhtul arenes mitmel pool udu, mis püsis kohati vähemalt 27. septembri keskpäevani.

Kõik see näitab, et  tingimused olid udu tekkeks ja püsimiseks erakordselt soodsad. Eile tekkis Baltimaade kohal kõrgrõhuala, mis muutis ilma vaikseks ja kohati ka selgeks – see soodustab öisel ajal jahtumist, mis on udu jaoks vajalik, et veeaur hakkaks kondenseeruma.

Kõrge päevane õhutemperatuur (kuni 20 kraadi) näitas seda, et õhumass oli soe. See tähendab, et õhk võib sisaldada palju veeauru, mis on udu tekkeks vajalik. Vastav näitaja on kastepunkt, mille saab õhutemperatuuri ja suhtelise niiskuse järgi välja arvutada. Sealt võis näha, et kastepunkt ulatus kohati koguni 15 kraadini, mida on septembri lõpu kohta väga palju.

Kui õhutemperatuur langeb kastepunkti, võib alata veeauru kondenseerumine (esialgu kaste või hallana, sest pinnad jahtuvad kiiremini kui õhk, hiljem ka uduna). Mida kõrgem on kastepunkt ja väiksem erinevus kastepunkti ja õhutemperatuuri vahel, seda vähem peab õhk jahtuma, et kondenseerumine võiks toimuda. Seega piisab selgel õhtul vaid paarist tunnist, kui õhk on väga niiske, et tekiks udu.

Niisiis tekkis udu seetõttu, et Eesti kohal oli vaikset ja kohati selget ilma pakkuv sooja õhumassiga antitsüklon. Vaikne ja selge ilm soodustab jahtumist, eriti sügisel, kui ööd on pikad ja jahtumiseks on aega. Väga niiske õhu tõttu piisas juba vähesest jahtumisest, et veeaur kondenseeruks ja udu tekiks.

Selline ilm ei jää siiski püsima, sest antitsüklon püsib veel ühe ööpäeva, siis on sunnitud taganema ookeanilt saabuvate tsüklonite survel. Nädala teine pool on tsüklonite päralt.

Läänemaal toimunud udusündmus väärib tähelepanu kestuse poolest: mis on udu püsimise rekordid, millal ja kus on need aset leidnud? Ilmavaatleja udupäevikust (Ilmateenistuse andmed, kogunud Ele Pedassaar) saame teada, et näiteks Vilsandil vaadeldud perioodil (1981–2005) registreeritud kõige pikemaajalisem udu (nähtavus alla kilomeetri), mis arenes 2001. aasta 10. märtsi ennelõunal ja hajus 13. märtsi õhtul, kestes täpsemalt 57 tundi ja 30 minutit. Sügise udud jäävad teisele kohale: nii oli Võrus kõige kestvam udu 1990. aasta oktoobrikuus, kui 17. oktoobri õhtul tekkinud udu püsis 19. oktoobri hommikuni, kestes kokku 40 tundi, kuid Kõige pikem sügisudu on registreeritud Vilsandil 2002. aastal 14.–16. novembrini, kestes 51 tundi ja 15 minutit. Kuna Läänemaal katkes udu päeva jooksul, siis uut udurekordit ei sündinid.

Kas Läänemaa udu kuulus ohtlike udude hulka? Kui nähtavus langeb alla 500 meetri ja udu kestab üle kolme tunni, siis peetakse udu ohtlikuks (eelkõige sõidukijuhtide jaoks). Kui nähtavus langeb aga veelgi – alla 50 meetri – ja udu kestus ulatub 12 tunnini, on tegu eriti ohtliku uduga. Merel on ohtliku udu nähtavuse piiriks üks kilomeeter, eriti ohtliku udu korral on see aga 200 meetrit; et sõita võimalikult ohutult ka väga tihedas udus, on ajakohastel veesõidukitel abiks radarpilt.

Seega võib toimunud udusündmust pidada ohtlikuks, sest näitajad vastasid ohtliku udu kriteeriumitele nii nähtavuse kui kestuse poolest. Eriti ohtliku udu olemasolu jääb küsitavaks, aga välistada ei saa, et mõnes lohus või rabas võis vastata koguni sellistele kriteeriumitele.

Uduse ilma korral peaksid autojuhid olema iseäranis ettevaatlikud madalates niisketes kohtades, näiteks soode ja veekogude lähedal, kus udu võib autojuhi vaatevälja ilmuda üsna ootamatult.

Fotod: Arvo Tarmula