Kalle Muuli: kas Jõks või Kallas?

Vene spordijuhid armastasid vanasti hoobelda, et Nõukogude Liidu koondisse pääseda on raskem kui olümpiavõitjaks tulla.

Tol dopingukontrollide eelsel ajastul oli nõukogude sportlaste tase mõnel alal tõesti selline, et kes olümpiale saadeti, see sealt ka medaliga tagasi tuli. Sama lugu tundus tänavu suvel olevat Reformierakonna presidendikandidaatidega – kõige suurem katsumus oli pääseda koondisse ehk saada erakonna ametlikuks kandidaadiks. Kui Reformierakonna juhatus pärast pikka venitamist otsustas lõpuks riigikogu valimisvoorudes toetada Siim Kallast, oli see Kallasele tegelikult palju suurem võit, kui algul välja paistis.

Paljud vandenõuteoreetikud ennustasid siis, et Kallas lastakse riigikogus põhja ja erakond kõrvaldab ta sel kombel Marina Kaljuranna teelt valimiskogusse. Tegelikult on risti vastupidi. Võit erakonna juhatuses tagas Kallasele peaaegu poole riigikogu toetuse ja kergitas rahva seas tema populaarsuse kahekordseks. Vabalt võib juhtuda, et Kaljurand ei pea eemale jääma mitte ainult kandidaatide debatist ETVs, vaid ei saa Reformierakonna kandidaadiks ka valimiskogus.

Eriti hästi on see näha nüüd, mil Reformierakond on otsustanud toetada esimeses voorus sotside kandidaati Eiki Nestorit ja sotsid omakorda on tänutäheks lubanud teises ja kolmandas voorus toetada Kallast. Kumba kandidaati sotsid ja Reformierakond sel juhul Eestile parimaks presidendiks peavad, kui nad toetavad ühtviisi mõlemat, see jääb muidugi sügavalt arusaamatuks. Otsustajail on ilmselt ükspuha, keda valida, sest nende tegelik eesmärk pole mitte esimeses või teises voorus presidenti valida, vaid lihtsalt IRLi ja Vabaerakonna kandidaadile Allar Jõksile „ära teha”.

Keskerakonnal avaneb nüüd muidugi suurepärane võimalus olla oma 27 häälega kaalukeeleks ja Nestor või Kallas Kadriorgu saata. Aga miks peaksid nad seda tegema? Miks peaksid nad loobuma võimalusest hoida Mailis Repsi veel kuu aega presidendikandidaadina pildil?

Ainus tõsine kaup võiks olla pääs valitsusliitu. Aga presidendi võim on Eestis võrdlemisi tühine. Vaevalt Reformierakond ja sotsid selle nimel Keskerakonnale midagi ahvatlevat pakkuma hakkavad. Kui Reformierakonnal oleks isu Keskerakonnaga valitsust moodustada, oleks seda tehtud juba kohe pärast riigikogu valimisi. Samuti saaks seda teha igal ajal ka edaspidi – presidendivalimised ei puutu siin asjasse või oleksid ainult ettekäändeks.

Niisiis on Kallasel riigikogu teises voorus 40–45 häält juba sama hästi kui koos ja sellega pääseb ta kindlalt ka viimasesse vooru, kus on vastamisi kaks enim hääli saanud kandidaati. Selleks, et Jõks või Reps parema tulemuse saaks, peaksid nende toetajad oma jõud ühendama. Seda ilmselt ei juhtu ja nii ei välju Kallas riigikogu valimisvoorudest mitte läbikukkununa, nagu lootsid Kaljuranna pöidlahoidjad, vaid vastupidi – hoopis suurima häältesaagiga.

Valimisseaduse kohaselt saavad kaks riigikogus enim hääli kogunud kandidaati automaatselt õiguse kandideerida ka valimiskogus. Seega on Kallas juba ainuüksi tänu erakonna sisevalimiste võitmisele ja sotsidega sõlmitud kokkuleppele ka valimiskogus presidendikandidaat. Raske on ette kujutada, et Reformierakonna juhatus saadaks sinna oma auesimehelt hääli ära võtma parteitu Marina Kaljuranna. Kui Kaljurand valimiskogus üldse presidendikandidaadiks saab, siis omal algatusel ja ilma Reformierakonna juhatuse toetuseta. Säärane isetegevus seaks ohtu tema tõsiseltvõetavuse valitsuse liikmena, aga kuna ta on presidendivalimistesse juba nii palju panustanud ja peab end ilmselgelt parimaks kandidaadiks, võib juhtuda, et ta siiski riskib ja laseb valimiskogu liikmeil end üles seada.

Nii või teisiti – juba ainuüksi „koondisse pääsemisega” näib sellel poliitolümpial üks poodiumikoht olevat Kallase oma ja tema killustunud vastasleeril on juba praegu paras aeg mõtiskleda, kes vastaskandidaatidest suudaks valimiskogus koondada enda taha kõige suurema toetajaskonna. Kas erakondadeülesel kandidaadil Allar Jõksil piisab jõudu?

Kalle Muuli,
riigikogu liige, IRL