Helen Nelis-Naukas: Kaaberma võiks ise tagasi astuda

Helen-Nelis Naukas. Foto: Arvo Tarmula

Lääne Elu usutles Kristina Kuuse treenerit Helen-Nelis Naukast, kes pole rahul koondise moodustamise süsteemiga ja peatreener Kaido Kaaberma otsustega Rio olümpial.

Eesti epeenaiskond lõpetas Rio de Janeiro olümpiamängud neljanda kohaga. Ainsana suutis maailmatasemel vehelda naiskonna kapten Irina Embrich. Erika Kipru ja Julia Beljajeva aga enda rolli välja ei kandnud ja kogusid suure hulga miinuspunkte. Viimasel hetkel vahetusest sekkunud Kristina Kuusk eestlannade vehklemisse pööret tuua ei suutnud.

Kas neljas koht on jama?

Neljas koht ei ole jama. Lihtsalt mõne vehklemine oli jama ja kuna naised tahtsid medalit väga, siis võib öelda, et tegemist oli läbikukkumisega.

Kas peaks Kaaberma nüüd tagasi astuma?

Absoluutselt! Kaua võib? Me ei saanud eelmisele olümpiale ja nüüd ei saanud medalitki. Mujal maailmas oleks ta juba eelmise olümpia järel kohast ilma jäänud. Ma loodan, et ta annab ise lahkumisavalduse sisse. Kaaberma ei saa olla peatreener, kui ta ei tea, mida teha. Ta rääkis ju korduvalt, et ta ei tea, keda välja vahetada. Mina küll teadsin – Kirpu. Tuleb vaadata sportlase seisundit sellel konkreetsel võistlusel, mitte seda, kes kunagi kusagil punkte tõi. Lõpuks tegi Kaaberma vahetuse, aga liiga hilja.

Millal teie kogenud silm märkas, et Kirpust ja Beljajevast ei ole asja?

Kohe avamatšis Lõuna-Korea vastu. Oli näha, et Beljajeva riskis ja vähemalt julges vastast rünnata, Kirpu aga mitte. Ainult kätte torkeid otsides ei saa võita. Peab võtma riski ja minema torkama vastast kõhtu.

Millal oleks pidanud Kristina Kuuse sisse vahetama?

Kohe pärast matši Koreaga oleks pidanud vahetuse tegema. Teine variant oli matšis Hiinaga, kui Kirpu kaotas Hiinale 1:5. Minu arvamus on, et kui võistleja teeb ühe minimatši valesti, ei saa teinegi õnnestuda. Kui vormi ei ole, siis ega see paari päevaga tulegi. Kui vorm on, siis ta paari päevaga ära ei kao.

Kas Katrina Lehis oleks suutnud naiskonnale medali tuua?

Mina arvan küll, et Lehisega oleksime saanud olümpiamedali. Me tegime oma ettevalmistuse, et näha, kui heasse vormi suudab Lehis selleks ajaks tõusta. Ta oli kaks nädalat varem peetud Valge Daami vehklemisturniiril kõigist võimsalt üle. Oleksid paraku ei maksa midagi. Reaalsus on, et medalit ei ole. Nüüd räägitakse, et neljas koht on hea, kuigi arvestatavaid naiskondi oli seitse. Võit Korea üle tuli ju otsustava torkega, see võinuks ka teistpidi minna.

Kelle asemel oleks pidanud Lehis naiskonnas vehklema?

Sellel võistlusel Kirpu asemel.

Koondis läks ettevalmistusperioodil Poola laagrisse, teie koos Nelli Paju ja Lehisega ei läinud. Miks?

Sellepärast ei läinud, et Nelli Pajule (Eesti 6. nr) ja minule ei antud laagriks sentigi raha. Ma ei saa nii teha, et üks õpilane läheb ühte kohta ja teine teise. Mina treenin neid, mitte Kaaberma. Läksin hoopis Lehise ja Pajuga Hispaaniasse laagrisse, kus olid hiinlased, ameeriklased ja veel mitmed tugevad vehklejad. Tegin kogu naiskonnale ettepaneku, et lähme Hispaaniasse ja õpime hiinlastega vehklema. Kaabermale see ei sobinud. Kuidas läks kohtumine Hiinaga? Kaotasime.

Ma ei kahetse tulevikuperspektiivis seda otsust iialgi, kuigi Lehis koondisest välja jäi. Ma nägin, kuidas hiinlased trenni teevad. See on meiega võrreldes hoopis midagi muud.

Mis moodi hiinlased treenivad?

Esiteks treenivad nad suuremate mahtudega. Nad on tohutu töökad. Nad pingutavad ja teevad nurisemata rutiinset tööd. Nad on sõbralikud ka viienda, kuuenda ja seitsmenda numbri vastu trennis ja võistlustelgi. Nad on nagu üks pere, hästi kokkuhoidvad. Selle taga on nende peatreener.

Kas naiskonna moodustamisel tehti vigu?

Olen kogu aeg rääkinud, et süsteem, kus kaks sportlast saab koondisse punktidega ja kaks valib peatreener, ei sobi. Sportlastel peavad olema võrdsed võimalused ehk kõik neli naiskonna liiget tuleb valida punktitabeli alusel. Niimoodi koostab naiskonna USA ja veel mõnigi tugev vehklemisriik. Isegi Soome väldib 2+2 süsteemi onupojapoliitika ja kokkuleppemängude nullimiseks koondise moodustamisel. See peab muutuma!

Kuidas on Haapsalu vehklemise järelkasvuga?

Olen olnud vehklemistreener 35 aastat ja teinud tohutu töö eesmärgiga, et igas vanuseklassis oleks mõni hea klassiga vehkleja. See on meeletu töö! Õnneks on meil materjali. Treenereid oleks juurde vaja. Varsti valmib uus vehklemishall ja tingimused paranevad. Poeg Sten Priinits on lõpetamas kehakultuuri eriala ja pärast karjääri lõppu tuleb ta loodetavasti poistele vehklemistreeneriks.