Kuursaali juures meres saab 21. augustini näha kümne riigigümnaasiumi õpilaste tehtud kümmet tööd. ARVO TARMULA
Hobikunstnik Irma Ilisson taunib Haapsalu kuursaali juurde merre paigutatud taieseid.
Gümnasistide valmistatud kümnest tööst jätaks ta alles 3-4, ülejäänuid peab ta merd reostavaks prügiks või promenaadi õhustikku ebasobivaks. „Milleks verise suuga nägu, hulpiv laip või punti seotud kila-kola?” küsib Ilisson. „Maailmas on niigi palju rämpsu ja segadust, milleks sellele veel hoogu juurde anda. Milleks võimendada valu, kui seda on maailmas niigi palju.”
Ilissoni sõnul on promenaadil jalutavail vanemail lastele raske selgitada, miks sellised kujud vees hulbivad ja mida nad tähendavad. Ilissoni meelest väljendavad lapsed kunsti kaudu oma tundeid, ka alateadlikke, teadvustamata tundeid. Neid töid vaadates tundub talle, et need on noorte inimeste appikarje. Kas aga kunstiõpetajad ja teised täiskasvanud kuulevad seda karjet? Või näevad täiskasvanud laste töödes vaid huvitavat eneseväljendust?
Kuursaali juures meres hulbib 10. juunist kümmekond omapärast objekti: päästeparveks kohandatud laip; lubivalge nägu, punane suu pärani; ühest küljest süsimust ja teisest lumivalge luik, akvaarium hiiglasliku akvaariumikalaga jt. Tegemist on kuue riigigümnaasiumi õpilaste ühisprojektiga „Kunst meres. Mida? Ja!” Läänemaalt osalesid selles Noarootsi gümnaasium ja Läänemaa ühisgümnaasium.
Ettevõtmise algataja on LÜG-i kunstiõpetaja Tiiu Randmann-Mihkla, kes saatis üheksale riigigümnaasiumile üleskutse projektis osaleda. Tema soov oli väärtustada noorte inimeste loomingulisust ja eneseväljendamise püüdu, kunsti laiemalt, tuues kunst käidavasse avalikku ruumi. Inspiratsiooni sai Randmann-Mihkla Rootsis Norrtäljes nähtud professionaalsete kunstnike jõkke paigutatud teostest.
Ilissoni sõnul on Norrtälje tööd siiski helged, mitte hirmutavad.
Tööde tervena püsimise korral jääb kunst merre 21. augustini.
kunstiõpetaja on jälle astunud ämbrisse lihtsalt
Ja kes oled sina, et seda ütlema tuled?
Tiiul puudub vist tunnetus.Lugegu* Naised,kes jooksevad huntidega*,kas on ta jälge üles võttev koerake magama jäänud,et üldpilt kaduma läinud.
Marutark, see pr. Illisson! Võibolla keelaks kohe ära, ah!? Nagu 70 aastat tagasi, keegi “rahvaste suure isake”, mis vähegi loominguline ja tunnetuslik- tembeldati karmilt “fomalismiks” ja loomeinimesega tehti ai- ai -ai. Krt võtaks, las noored teevad ja mõtlevad ja tunnevad , kuis nad tunnevad. Olgu see maailmavalu, mure rämpsu või laip päästeparvaks- pärast. Las nad teevad– misiganes või – “missiganes”. See on ehe ja aus. Aga “tappa” loomingualge juba eos, no seda võib teha vaid vinguv, rumal ja kibestunu, rahulolematu- sots. realismi kummardav tädike. Või siis vaid oma ” kunsti” tõeliseks pidav tädike.
mina olen arvajaga ühel meelel
Mõningane hädaldamine tekitab hoopis mõtteid, et hea projekt on. Saavad ka teised linna noored aimu, et küünekujundus ei olegi ainus kunstiliik. Ajaleht võiks tõesti otsida üles hoopis taieste autorid ja nendega juttu teha.
Loomulikult – kunst kuulub rahvale ja seda võib tõlgendada mitmeti – näiteks mina ütlen, et ka kole on ilus.
Mida siin paanitseda, et ei sobi. Sobib ikka küll.
see nn.kunstiprojekt…no siis olen mina Mammut
Las noored üritavad. Pole vaja kõige üle vinguda, ikka nii kibestunud rahvas meil siin Haapsalus.
täielik mõtetu rämps…
Kõik ei peagi olema roosa unelm ja imehästi keskkonda sulanduv. Väga hea, et noorte kunst on kohas, kus käib ka palju linnakülalisi-äratab rohkem tähelepanu ja tekitab keskustelu. Oleme oma lastega taieste mõtte läbi arutanud ja kaheksaaastane laps saab ilusti aru, mis on mis.
Misasi siin toimub? Harrastuskunstnik kaebab ajalehes, et talle ei meeldi teiste harrastuskunstnike tehtu?
Teate mis. Kui tahate jäta endast professionaalse ajalehe muljet, küsige arvamust elukutseliselt kunstikriitikult.
Päris hästi ei mõista seda kriitikat. eriti lauset, et maailmas on niigi häda palju. Noorte maailm ja nende taiesed peegeldavad maailma. Tegemist on ajutise näitusega, mis peabki raputama, mõtlema panema, imestama, tülgastust tundma. Samamoodi võib ju öelda, et hobikunstnike tööde hulgas on samuti lõputult imeilusaid, igavaid, täpselt välja joonistatud lillepilte, millega on üle kuhjatud laadad ja muud väliüritused. See on nende väljenduslaad ja seda ei saa ju pahaks panna. Ehk hoopis peaks küsima õpilastelt, et miks just sedasi? Millest nad inspiratsiooni said? Kas nad üldse tajuvad teistsugust maailma enda ümber. Väliskülaliste pärast muretseksin veel kõige vähem. Küll aga oleks tore kusagile lugemisulatusse panna väike infotahvel, et millega tegu (vabandan kui selline on olemas) ja seda enimlevinud võõrkeeltes.
on olemas
Tiiu tehku oma hoovi prügimägi.
Kuidas küll selliseid jubedusi üldse lubati promenaadi merre panna? Väga palju käib seal jalutamas võõrast rahvast. Minu külalisedki imestasid, miks sellist jama seal peab vaatama!?
Aga kes peaks töödele hinnangu andma, kas sobib või mitte? Linnavalitsuses küll ühtegi inimest ei ole, kes midagi kunstist mõikaks ja oleks pädev otsuseid tegema.
ei jaluta seal juba mõnda aega, sest vaatepilt häirib. Kole on.
Tänapäeval müüb ikka see kus rohkem verd ja vägivalda.
Ebaõnnestunud kibestunud hala ütleks selle niinimetatud kriitiku kohta.