Anvar Samost: kandidaate on ikka palju, ideid vähe

Presidendi valimise hetk läheneb, kuid pilt on endiselt segane ja uusi mõtteid kandidaatidelt võib ootama jäädagi, kirjutab Anvar Samost (pildil).

Taavi Rõivase otsus saavutada Reformierakonna presidendikandidaatide asjus suurem selgus siiski varem kui mõned päevad enne riigikogu valimisvoorude algust tõi kohe vahepeal uniseks jäänud valimiste käiku dünaamikat, aga muutujaid on võrrandis endiselt vähegi kindlama prognoosi tegemiseks liiga palju.

Kas Allar Jõks saab riigikogus ülesseadmiseks 21 allkirja kokku? Kas Marina Kaljuranna loobumine riigikogus kandideerimisest muutis selle just vähem tõenäoliseks? Kes siiski määrab Keskerakonna sammud ja teeb kokkulepped ning kas need kokkulepped sellise ebakindluse tõttu üldse peavad? Kui tugev on sotsiaaldemokraatide ühtsus? Ja kas Kallas ikka läheb üldse riigikogu vooru, kui saab selgeks, et 68 häält kokku ei tule?

Kahtlemata oli Taavi Rõivase positsiooni muutumine ootamatu Kaljuranna toetajaile, mingil määral kindlasti ka Siim Kallase omadele.

Võib arvata, et Rõivase esmane eesmärk on hoida ära suuremate lõhede ja tülide tekkimine Reformierakonnas, sest need oleks eelkõige ohuks tema enda positsioonile. Olles üle lugenud Kallase ja Kaljuranna kindlad toetajad juhatuses ning fraktsioonis ja arvestades augusti lõpu lähenemist, võis kolmapäeva hommikul prognoosida, et 3. augusti juhatuse koosolekule saabub peaminister ettepanekuga seada riigikogus üles Kallas ning jätta valimiskogu asjus otsuse tegemine riigikogu voorude järgsesse aega. Kaljuranna meeskond soovis ilmselt seda ennetada ja nii sündiski otse-eetris tehtud avalik pakkumine Kallasele.

Kallas ei ole aga valmis enam lubama, et ta valimiskogus ei kandideeri, mis nüüd päris selgelt võib tähendada Kaljuranna kasuks loobumist. Kõik kandidaadid püüavad oma võimalused maksimaalselt avatud hoida. Ei ole ka väga tugevat põhjust arvata, et riigikogus valituks mitteosutumine Kallase šansse valimiskogus kahjustaks. Peamiselt oleneb tulemus ikkagi erakondade kokkulepetest ning ametlikud kandidaadid saavad rumalale regulatsioonile vaatamata siiski palju suurema mänguvälja kui need, kes ootavad võimalust valimiskogus ja on endiselt kandidaadi kandidaadid.

Siin on kõige lahtisem Allar Jõksi seis. Vaatamata suurele tööle omavalitsusjuhtidega oleks ka temale ikkagi kasulikum osutuda ametlikuks – seejuures erakondadeüleseks – kandidaadiks juba riigikogus. Küsimus on, kas Vabaerakonnast kõik riigikogu fraktsiooni liikmed oma toetusallkirja annavad ja kui ei anna, kas siis on mõistlik minna puuduolevaid allkirju küsima EKRE käest.

Kallasest ja Jõksist erinevalt ei ole Keskerakonna kandidaadil Mailis Repsil riigikogus üldse midagi kaotada. Isegi vähem kui 27 hääle korral on ta ikkagi saanud tuntust presidendiks sobiva poliitikuna. Ei oleks väga üllatav, kui Reps oleks mingil hetkel kompromisskandidaat Keskerakonna juhi kohale.

Kogu see kombinatoorika on poliitikahuvilistele kahtlemata paeluv, kuid laiemalt pole kampaania käik paraku olnud rõõmustav. Mitu uut ideed või algatust on kandidaadid välja käinud, milliseid innustavaid eesmärke sõnastanud? Milliste lahendustega on presidendiks pürgijad rikastanud Eesti valikuid iga nädalaga järjest vähem stabiilsena tunduvas maailmas?

Siim Kallas on esitanud üsna selge vaate Eesti ees seisvaist valikuist ning võtnud julge ja senise konsensusega vastuolus oleva seisukoha kodakondsuspoliitika suhtes. Teiste kandidaatide väljapakutu liigitub paraku kaheks: protest ja ümarad jutupunktid. Nüüd, mil kahelt kandidaadilt – Kaljurannalt ja Eiki Nestorilt – ootab ühiskond eestvedamist juba ka nende praeguste ametikohtade tõttu. Mida aga pole, seda pole.

Mingil määral on selline initsiatiivitus selgitatav presidendivalimiste reeglitega. Iga uus mõte võib olla mõnele erakonnale vastumeelne ning selliselt kitsendada kandidaadi võimalusi. Eiki Nestor näiteks noomib viimases Maalehes inimesi mustalt töötamise pärast. Väga õige, hea ohutu teema, aga see ei ole kindlasti asi, mis tulevase presidendi südant peaks painama.

Inimesed ei vaja praegu juhiseid maksude maksmiseks, vaid kiirete muutuste mõtestamist, kindlustunnet ja sihiseadmist. Ka on oluline, et Kadriorgu ei jõuaks erakondade kokkuleppe alusel inimene, kes ei taha ega suuda valitsuse tegevust tasakaalustada. Tegelikult on see ka erakondade huvides.

Anvar Samost