Edward Lucas: Brexit näitab, et lääne eliit peab peeglisse vaatama

Tulgu kas võit või kaotus, referendum Euroopa Liidu liikmesuse üle on süstinud Suurbritannia ühiskondlikku ellu mürgise doosi paranoilist populismi, kirjutab ajakirjanik Edward Lucas (pildil).

Usaldus valitsejate ja valitsetavate vahel pole kunagi varem olnud väiksem. Ühiskondlik debatt on labastunud. Me elame selle tagajärgedega vähemalt aastakümne või kauem.

Suurbritannia on akuutne juhtum, ent probleeme on kõikjal: sama viha, mis tõukab tagant nõudmisi Brexiti järele, õhutab populistlikke kampaaniad ka USAs, Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Rootsis ja mujal.

Minusugustel jõukatel ja kosmopoliitsetel inimestel, kes on võitnud kõigist viimase 25 aasta muutustest, on lihtne selle peale vihastada. Me võime hukka mõista referendumi esile kutsunud David Cameroni libeda oportunismi ja taunimisväärselt valeliku viisi, mille abil ta on üritanud seda võita. Me võime haletseda väärarusaamu ja soovmõtlemist, mis võib panna meie kaasvalijaid valesti valima. Tegelikult peaksime hoopis vabandama.

Rahvas on pettunud

Meie – seda tüüpi inimesed, kes loevad Economisti (või nagu minu puhul, kirjutavad sellele) – on juhtinud läänt alates 1980. aastatest. Me oleme liberaliseerinud ja erastanud majanduse ja edendanud paindlikkust ja avatust. Ma usun endiselt, et oleme teinud õiget asja. Samas peaksime ausalt tunnistama: tulemused ei ole julgustavad. Eksperimendid võisid olla teoreetiliselt õiged, ent nad on praktikas selgelt ebaõnnestunud ja ei läbi kõige lihtsamat ja tähtsamat proovikivi: mida valijad kõigest sellest arvavad?

Vastus on selge. Neile ei meeldi see. Neile ei meeldi see, mida nad tajuvad kontrollimatu sisserändena. Neile ei meeldi tunne, et anonüümsed bürokraadid dikteerivad nende elu. Samuti ei meeldi neile olematu palgakasv ega majanduslik ebakindlus. Neile ei meeldi see, mida nad peavad privilegeeritud ja endasse sulgunud poliitiliseks eliidiks. Nad ei tea, mida nad tahavad, ent neile ei meeldi see, mis neil praegu on.

Need arusaamad ei pruugi olla õiged, aga nad on puhtsüdamlikud. Sõltumata Brexiti hääletusest ja sellest, kas Donald Trump saab USA presidendiks või sellest, kas süsteemivastased parteid saavutavad eelseisvatel valimistel Euroopas läbimurde – meie, lääne valitsev eliit peab tõsiselt peeglisse vaatama.

Kui tahame, et valijad toetaksid meie ideid inimeste, raha, kaupade, teenuste ja ideede vabast liikumisest, mis on minu sügava veendumuse kohaselt õiged, peame tegema palju paremat tööd, et tagada nende vabaduste kulude õiglane ja tulude võimalikult lai jaotus. Kõik see, mis meile meeldib – immigratsioon, innovatsioon, konkurents – toob pikas perspektiivis kasu ja lühiperspektiivis kaasa kulusid. Nad asetavad koormuse avalikele teenustele, tekitavad majandusliku nihestuse ja vähendavad sissetulekuid. Need kulud ei ole talumatud seni, kuni neid kantakse ühiselt.

Brexit on usaldushääletus

Üks suur muutus on majanduse kohandamise lahutamine isiklikust heaolust. Kui töölised teavad, et töö kaotamine ei tähenda sissetuleku või (nagu Ühendriikides) ravikindluste kaotamist, võivad nad suhtuda paremini oma raskustes tööandjate pankrotistumisse.

Mõtteviisi muutust läheb vaja ka immigratsiooni puhul. Kui uusi saabujaid nähakse konkurentidena raskesti kättesaadavatele avalikele teenustele, löövad emotsioonid kiiresti lõkkele. Suurim viga, mille oleme Suurbritannias teinud, on suutmatus ehitada maju ja laiendada hariduse ja tervishoiuteenuste kättesaadavust neis riigi osades, kus uued saabujad tekitavad värsket nõudlust.

Üleilmastumine on parim võimalus aidata sadu miljoneid inimesi vaesusest välja ja lõimida tõusvaid majandusi reeglitel põhinevasse rahvusvahelisse korda, ent me ei tohi selle edu iseenesestmõistetavaks pidada.

Brexiti referendum ei keerle Suurbritannia liikmesuse ümber ELis. See on usaldushääletus eliidi võimele tulla toime globaliseerumisega. Me oleme jõudnud ohtlikult lähedale selle kaotamisele.