Ann Mari Anupõld. Foto: Tõnis Krikk
Maailmas on asju, mille olemasolu peame iseenesestmõistetavaks. Nii nagu ka mõned inimesed tunduvad meile alatised ja igavesed. Tundub võimatu, et need asjad või inimesed kord kaoksid, aga ometigi juhtub seda. Nii juhtub peatselt ka Piirsalu külas asuva Allika laudaga.
Laut, mille alge loodi Piirsalu esimese ühismajandiga aastal 1948 ja mille ehitus sai teoks kuuekümnendate lõpus. Laut on vapralt vastu pidanud juba ligi pool sajandit. Piimaturu seis on aga loomapidamise peaaegu ilmvõimatuks muutnud ning Piirsalu põllumajandusühistu juhatus ei näinud muud pääsu, kui ettevõte müüki panna. Nüüd ootab ühistu alla kuuluvat Allika lüpsilauta kiire lõpp ning eeldatavasti juba järgmisel aastal on see koht loomadest tühi. Uutel omanikel on nagu ikka hoopis uued plaanid.
Kuigi olen seal farmis tööd teinud alles mõni aasta, tunnen ka mina, et olen sinna jätnud higi, verd, rõõmuhüüdeid ja pisaraid. Olen sageli poole öö pealt sinna väljakutsetele tõtanud või teinekord terve päeva jutti lehmade vahet jooksnud. Oleme pikad tunnid veetnud ajusid ragistades, kuidas loomapidamist paremaks ja nüüdisaegsemaks muuta, ning nii mõndagi ideed oleme saanud pärast pikki pingutusi ka lõpuks päriselus näha. Näha sedagi, kuidas loomade tervis ja heaolu sellest paranes. Viis aastat tagasi valmis Allika laudas uus robotlüpsisüsteem. Legendide kohaselt olevat siis ülemus õhinal lausa kuu aega laudas elutsenud, et kõigile vissidele tehnoloogiline ime isiklikult selgeks teha.
Raskustele vaatamata oli tegelikult väga motiveeriv kaasa aidata ettevõttes, mis oli ehk kohati natuke vana aja tavadesse kinni jäänud, kuid nägi nüüd paari aasta jooksul tohutuid muudatusi ja edasiminekut. Mina käisin laudas ainult väljakutsetel ja tõsisemate murede korral abistamas. Nalja sai seal sellega seoses muidugi ka üksjagu.
Ühel päeval helistati mulle laudast. Teisel pool toru oli üks hingeldav ja paanikas hääl. „Lehm situb endal soolikad välja. Tule ruttu!” Jäin hämmeldunult telefoni vaatama. Mis see siis nüüd tähendama pidi? Lauta jõudes selgus, et vaesel lehmal oli nii tugev kõhulahtisus, et väljaheitesse tekkisid piklikud limaskesta klombid. Neid oli talitaja aga soolikajuppideks pidanud.
Laudas on teadagi väga omapärased tööajad. Nii ei olnud harv juhus, et murelik lüpsja ka väga varajastel hommikutundidel minu poole pöördus. Nagu näiteks kell 5. Pühapäeva hommikul. Üldiselt oli neil juttudel ikka tõsine alus ja ma olin nõus neid ära kuulama. Ühel korral läksid seletused aga vägagi häguseks ning peamine, mida üritati mulle öelda, oli see, et lehmal oleks nagu mingi vaev hinge peal. Lüpsja ei osanud täpselt seletada, mis sel lehmal tema meelest viga on, aga pilk olevat loomal kohe täitsa murelik. See ületas siiski ka minu taluvuspiiri ning panin poole loo pealt toru ära. Keerasin rahulikult teise külje ja magasin edasi.
Minu ettekujutust ületab arusaam sellest, mida tunnevad inimesed, kes on kogu oma elutöö sellesse ettevõttesse pannud. Nagu nõukogude ajal tavaks, saadeti inimesi tihtilugu pärast kooli sundkorras maale tööle. Piirsalu ei olnud erand, siiagi külasse on tulnud hulgaliselt inimesi ainult selle nimel, et tolleaegne kolhoos lõi palju töökohti. Kohaliku eluga sulandumisel tekkis mitu perekonda, kes elavad me külas siiani. Kasvatavad lapsi ja isegi juba lapselapsi. Kindlustavad, et meie külas elu ei seiskuks. Isegi kui neid inimesi tänapäeval enam midagi selle ettevõtte või laudaga ei seo, jälgivad nemadki murelikult asjade arengut. Eks see oleks üks külaelu eripära, et keegi ei ole oma murede või rõõmudega üksinda. Kõik elavad teistele kaasa. Olgu kas või ainult naabrimutiga sellest klatšides.
Piirsalu küla sümbol on Laasu tamm. Arvatakse, et see tamm on ligi 500 aasta vanune, märkides meie küla algusaastat. Legendi järgi oli Laasu tamme juures nimelt esimene meie küla talu. Kui loodi aga Piirsalu mõis ja mõisnik oma maa ahmimisega väga hoogu läks, käskis ta talu tühjaks teha ja inimesed sealt minema kupatada. Lahkudes oli peremees oma tammele toetunud ning talle lausunud: „Näed talu minemas, näed talu tulemas.” Laasu tamm on praegu seest täiesti õõnes ning toetub vapralt enda kõrval kerkima hakanud noorele tammele. Elus on ta aga siiamaani. Ta on meie küla sümbol ning näitab, et me oleme ühed kuramuse vintsked sellid.
Ega me nii kergelt alla anna. Loodame ka Allika laudale peatselt uut hingamist.