Vaenlase närvide proovilepanekuks ja enda närvide rahustamiseks on vähe asju, mis töötavad paremini kui paari sõjalennuki F-22 Raptor külaskäik. USA viienda põlvkonna hävitaja on varglik, kiire ja liikuv. Need hämmastavad masinad on külastanud viimastel päevadel osana Ühendriikide julgestusalgatusest Euroopa eesliiniriike, teiste seas Leedut ja Ukrainat.
Soome välisministeeriumi veebilehel eelmisel nädalal avaldatud raport on sellest ilmselt siiski olulisem. Selle neli autorit (kaks soomlast, rootslane ja prantslane) analüüsivad põhjalikult ja kainelt Soome NATO-liikmesuse praktilisi järelmeid.
Probleem on lihtne: Soome ja Rootsi abita on NATO-l raske kaitsta Baltimaid Venemaa otsustava rünnaku vastu, millel oleksid katastroofilised tagajärjed nende NATO-sse mittekuuluvate riikide enda julgeolekule. Teisalt, kuni need kaks riiki ei ole NATO täisliikmed, ei ole võimalik neid täielikult alliansi planeerimisse lõimida.
Avalik arvamus on muutumas, eriti Rootsis, kus peamised opositsiooniparteid (ja mõned valitsevates sotsiaaldemokraatides) tahavad nüüd ühineda. Soomlased on skeptilisemad, ehkki kui riigi juhtkond soovitaks NATO-ga ühineda, oleks enamik soomlasi sellega nõus.
Raport kirjeldab rõõmutult olukorra tõsidust. Soome ja Rootsi tunneksid end revisionistliku Venemaaga vastamisi seistes turvalisemalt NATO-sse kuuludes. Otsus ühineda tooks samas kaasa Venemaa terava ja ehk isegi ohtliku reaktsiooni, millega on keeruline toime tulla.
Autorid jäävad teemat analüüsides oma mandaadi piiresse ning üldiselt hoiduvad soovitustest ühe erandiga. Nad väidavad, et Soomele ja Rootsile oleks palju parem ühineda alliansiga koos. Kui Rootsi ühineb ja Soome mitte, võib see saata Venemaale signaali, et otsustajatel Helsingis puudub tahtejõud. Kui Soome ühineb ja Rootsi mitte, tekitab see NATO jaoks keerukaid probleeme: kuidas kaitsta liitlast, kelleni ei ole võimalik lihtsalt jõuda?
Olen kutsunud mõlemat riiki aastaid NATO-ga ühinema. Minu argument oli “tehke seda siis, kui see pole vajalik, sest tingimused, mis muudavad selle vajalikuks, teevad selle ka raskemaks”. Minu mure on, et see raport on suurepärane panus eilse, mitte tänase küsimuse arutamisse.
Kui NATO oleks heas seisus, lahendaks liikmesus tõepoolest kõik Kirde-Euroopa julgeolekumured, aga nii see ei ole. F-22-d on head lennukid, aga USA-l on neid kaugelt liiga vähe ja nende raketivarud saavad kiiresti otsa. Teised NATO riigid jäävad Ühendriikidest haletsusväärselt kaugele maha.
Lääneriikide kaitse-eelarved on aastaid vähenenud, eriti selles osas, mis puudutab igavat ja poliitiliselt ebapopulaarset territoriaalkaitset. NATO kaitsekulutused enam ei lange, ent ei ole kaugeltki piisavad. Enamik liikmesriike kulutab endiselt suurema osa rahast valedele asjadele: palkadele ja hoonetele, mitte kaasaegsetele relvadele. Me ei ole suutnud veel luua tegelikku heidutust. Sise- ja välisohud lõhestavad ja segavad meid.
Kõik ei ole halvasti. Donald Trump ei ole veel president ja võib-olla ei saagi selleks. Kongress on Euroopa liitlaste ihnsuse pärast vihane, ent hääletab jätkuvalt laenuraha kulutamise poolt nende kaitseks. NATO Varssavi tippkohtumine toob eesliiniriikidele uut tähelepanu: USA “baas” (tegelikult peakorter) Poolas, lisaks kahepoolsed kaitsetoetuse programmid Eestile (Suurbritannialt), Lätile (ilmselt Kanadalt) ja Leedule (Saksamaalt). See kõlab hästi isegi kui allianss liigub tühjade paakide najal.
Soome ja Rootsi peaksid kiirustama. Mida varem nad NATO-ga ühinevad, seda väiksema tõenäosusega läheb neil vaja selle julgeolekugarantiid. Lisaks muudavad nad NATO-t tugevdades tõenäolisemaks selle püsimise.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Meediaklientidel on Lucase kolumni avaldamise õigus sarnaselt uudistega. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda BNS-i seisukohti.
