Kui veel hiljaaegu kurdeti, et erinevalt USA presidendivalimistest valitseb Eesti riigipea valimiste ümber haudvaikus, siis nüüd on meile üleöö siginenud koguni neli presidendikandidaadi kandidaati. Valimisolekust Kadriorgu kolida on teatanud Siim Kallas, Jaak Jõerüüt, Marina Kaljurand ja Urmas Paet.
Neli kuud enne valimisi pole seda sugugi vähe. Isegi 1992. aastal – sel ainukesel korral, kui presidenti valis ka rahvas – tehti kandidaatide nimed teatavaks alles juuli keskel-augusti algul. Tänavustest valimistest veelgi varem alustati kandidaatide tutvustamist üksnes 2001. aastal. Siis korraldas Reformierakond seitsmes Eesti linnas Ameerika stiilis „tivoli tuuri“ koos avalike kõnekoosolekutega ja üldrahvalike eelhääletusvoorudega. Eesmärk oli tuua presidendivalimised rahvale lähemale ja reklaamida mitte ainult üht, vaid tervet hulka partei juhtpoliitikuid.
„Tivoli tuuri“ puhul oli ette teada, et kõige edukamasttuuritajast saab parteiametlik presidendikandidaat. Nüüd on olukord teine. Kõik neli kandidaadi kandidaati on küll Reformierakondliku taustaga – Kallas ja Paet ka erakonna liikmed -, kuid ükski neist pole ühegi partei kandidaat ega pruugi selleks ka kunagi saada.
Isehakanu staatus paneb kandidaadi ebamäärasesse, et mitte öelda veidi piinlikku olukorda. Tavaliselt paluvad parteid võimalikku presidendikandidaati, et see nõustuks kandideerima. Nüüd justkui palub tulevane president parteid, et see nõustuks teda toetama.
Säärane äraspidine olukord vajutab valimistele veidra pitseri. Presidendi roll Eesti poliitikas on nii piiratud, et ilma parteikontorist juhitud kampaaniata on kandidaadil raske neli kuud järjest oma tulevasest tööst paeluvalt rääkida. Põhiseadus paneb presidendile täpselt 20 kohustust, aga ainult üks neist – riigi esindamine rahvusvahelises suhtlemises – võimaldab enam-vähem pidevalt kaasa lüüa riigi poliitika kujundamises. Kõik teised ülesanded on väga piiratud ühekordsed aktid: autasustamine, armuandmine, seaduste väljakuulutamine, ametisse nimetaminejne. Valitsuse ja riigikogu töömaa on mõõtmatult laiem, kuid valimiskampaaniaks piisab sealgi kõigest paarist kuust.
Presidendi tööülesannete piiratus ja poliitiliste jõudude eemalolek koondab kogu tähelepanu kandidaadi isikule. Kuniks parteid tagatubades vaikselt plaane peavad, polegi ju õieti millestki muust rääkida. Paraku on sellised arutelud sageli asjakohatud ja muutuvad kiiresti piinlikuks.
Kui aastasadu võõra võimu all elanud rahvas hakkab enda seast geneetiliselt tõupuhast presidenti otsima, siis võib seda ju hea tahtmise korral peeneks eneseirooniaks pidada. Eriti kui meenutada, et president Konstantin Pätsi vanaisa oli venelane ja vanaema sakslane ning president Lennart Meri emapoolsed vanavanemad olid rootslased. Aga veebiväljaannete pajatused Marina Kaljuranna ema elust nõukogude ajal ei erine küll karvavõrdki KGB ankeetidest, kus tuli vastata ka küsimusele, mida tegi su vanaisa viimase sõja ajal.
Selline sopaloopimine võib valmistada mitte ainult „isehakanutele”, vaid ka rahvale sügava pettumuse, kui neli kuud püherdavad mudas ühed, aga viimasel hetkel seatakse riigikogus üles hoopis teised inimesed.
Seaduse kohaselt algab ametlike kandidaatide esitamine riigikogus alles neljanda päeva hommikul ja lõpeb teise päeva õhtul enne esimese hääletusvooru päeva. Teiseks hääletusvooruks seatakse kandidaadid üles kõigest neli kuni kaks tundi enne teise hääletusvooru algust.
Ilmselgelt on need tähtajad liiga lühikesed. Kui me tahame valimisi mõistlikult ja rahvale arusaadavalt korraldada, siis ei saa jääda lootma üksnes kandidaatide või parteide heale tahtele, vaid tuleb muuta seadust. Kandidaadid tuleb üles seada ja registreerida vähemalt kuu või poolteist enne valimispäeva. Kuna presidenti ei vali rahvas, vaid riigikogu või valijameeste kogu, siis võiks üheks kampaania vormiks olla kandidaatide avalikud ärakuulamised riigikogus ja suuremates volikogudes. Valijad saaksid siis kandidaatidelt kõike küsida, kandidaadid saaksid kõike selgitada ja rahvas saaks kõike vahetult või meedia vahendusel jälgida.
Kalle Muuli
riigikogu liige, IRL
unustage see kaljurand ära
Alustuseks üks küsimus: KES kuritis, et erinevalt USA presidendivalimistest valitseb Eesti riigipea valimiste ümber haudvaikus?
Lõpetuseks teine küsimus: Kui “Ilmselgelt on need tähtajad liiga lühikesed. Kui me tahame valimisi mõistlikult ja rahvale arusaadavalt korraldada, siis ei saa jääda lootma üksnes kandidaatide või parteide heale tahtele, vaid tuleb muuta seadust.”, siis KES seda seadust peaks muutma, härra Eesti Vabariigi kõrgeima seadusandliku kogu liige?