Ingrid Morrison. Foto: erakogu
Minu detsembris alanud neljakuine puhkus on nüüd läbi saanud. Võtsin eelmise aasta lõpus aja maha, et külastada oma peret Eestis, leida ja sisustada meie uus kodu ja veeta suvi lastega. See on nüüd kõik tehtud, elu hakkab oma normaalsesse ja ehk isegi natuke igavasse rütmi minema. Igavasse seepärast, et mu raamatupidamisfirma, mille mõni aeg tagasi tegin, pole veel täit hoogu sisse saanud. Esimesed kliendid on küll juba mõnda aega olemas, aga täiskoormusest on asi veel kaugel. Kuna ma pole kunagi osanud niimoodi pooles vinnas pikemat aega olla, otsustasin alustada tööotsinguid.
Tegelikult pole ma siin elatud aastate jooksul kordagi tööd otsinud – töökohad on mind ise leidnud. On ka juhtunud, et kaks pakkumust tulevad ühekorraga. Seekord aga siis teistmoodi. Saatsin oma CV paarile personaliotsingufirmale ja kuulutuse peale ka mõnele ettevõttele. Sellest on nüüd möödas viis päeva. Eile oli mul juba esimene tööintervjuu. Küll telefoni teel, aga ikkagi.
See vestlus on naljanumber kuubis. Helistajaks oli üks personaliotsingufirma töötaja, kellel puudus igasugune arusaamine raamatupidamisest ja sel turul toimuvast, tänapäevastest raamatupidamisprogrammidest ja raamatupidajate tasemest. Vestlus kestis üle poole tunni ja selle jooksul seletasin mina talle, mis asi on käibemaksuaruanne, millise tasemega raamatupidajail on seda õigus esitada ja millal seda teha tuleb. Asjale ei aidanud kaasa ka helistaja tõesti halb ja väga tugeva aktsendiga inglise keel, nii et pidin mitmel korral üle küsima, mida ta minult küsis. Nii me kaks välismaalast siis üritasime aktsendiga võideldes välja selgitada, kas ma ikka olen piisava kogemusega, haritud ja tööloaga, et võiks mind potentsiaalse tööandjaga kokku lasta.
Lõpuks hakkas mu kannatus katkema. Kirss tordil oli küsimus, kas ma olen teinud inglise keele eksami. „Vabandage, aga kas teie ise olete? Teie inglise keel on nii segane ja tundub, et teil puudub ka igasugune ettekujutus valdkonnast, mille kohta te mulle küsimuse esitate,” pragisesin talle vastu. Selgus, et ei ole. Selgus, et tegemist on verivärske immigrandiga, kes on Indias töötanud teleturunduses. Nüüd läks jutt hoopis sellele, kui raske on tööd leida, kui vähe talle makstakse ja et tegelikult talle Austraalias üldse ei meeldi. Tema nutulaul ära kuulatud, vabandasin, et mul hakkas kiire ja lõpetasin kõne.
Olin šokis. Oh, ei, mitte seepärast, et tüüp oli Indiast ja tema inglise keel kohutava aktsendiga. Selle viimasega olen ma ju ise ka tuttav. Aga olen arvamusel, et personaliotsingufirma töötaja, kes intervjueerib pearaamatupidaja kohale kandideerijaid, võiks aru saada, millest jutt käib. Pedandist raamatupidaja, nagu ma olen, vangutasin pead ja helistasin neile tagasi, et rääkida mõne vastutava isikuga. Sain telefoni otsa kontori juhataja ja selgitasin talle toimunut – kui ta samamoodi ka teiste kandideerijatega suhtleb, võib arvata, et kannatus katkeb, lüüakse käega, töötajat otsiv firma jääb potentsiaalsest kandidaadist ilma, usaldades täielikult personaliotsingufirmat. Kaotajaks jäävad ses situatsioonis nii töötajat otsiv ettevõte kui ka personaliotsingufirma.
Kontori juhataja seda arvamust ei jaganud. Ta pidas mulle noomiva kõne, et võiksin olla rohkem avatud ja õiglane immigrantide suhtes, ja mulle tuletati meelde, et ma olen ju ise ka immigrant. Ja mina arvasin, et töötajaid valitakse hariduse ja kogemuste alusel…
Avasin arvuti ja leidsin postkastist vastuse teiselt firmalt. Selles öeldi ülimalt viisakalt, et ma ei sobi neile. Minu CV olevat küll väga muljetavaldav, kuid kahjuks olen nende meelest üleharitud ning liiga suure ja laialdase kogemusega. Kui juba helistamiseks oli läinud, võtsin sellegi ettevõtte toru otsa, et eitava vastuse tagamaadest täpsemalt aru saada. Selgus, et äraütlemise taga on hirm, et mul hakkab kõigi oma kogemustega selle koha pealt tõenäoliselt igav ja ma ei püsiks seal kaua. Ettevõttele tähendaks see mahavisatud aega ja äkki nad lihtsalt ei jõua mulle maksta.
Uurisin huvi pärast internetist siit-sealt, kuidas kulgevad tööotsingud naistel vanuses alates 44. eluaastast, kes on välismaalased ja oma alal suurte kogemustega. Selgus karm tõsiasi, et vanuses 44–54 aastat ongi kõige raskem tööd leida ja välismaalastest tööotsijad teevad seepärast palgaküsimuses suuri „allahindlusi”, mida oma sünnimaal kindlasti ei tehtaks.
Vaat sellised lood. Piimajõed ja pudrumäed…
Ega midagi – otsin edasi! Homme on jälle päev.
Olin 45.a. vana kui koondati Eesti suurimast transpordifirmast ning kui sain juba kuu aega peale koondamist juba uue töö tõsi küll mitte Tallinna ning veel kõrgema palgaga kui enne oli. See oli lihtsalt ka vedamine, ei kasutanud tutvusi, mis pidavat alati kindlalt aitama tööd leida. Kuid samas kui pidin kandideerima 50+ ei õnnestunud enam tööd leida. Meie riigis on siiski tuntav noorusekultus, tööd saavad noored.Vanemad imegu käppa ja istugu ilma tööta! Eriti hull on olukord kui peres on veel koolitamist vajavad lapsed, siis ajab stress, ja rahapuudus närvid krussi ning tekivad haigused nagu näiteks diabeet, jne. Siis tekib küll tunne,… Loe rohkem »
hmm
olen küll mees ja elan Eestis kuid jah -vanus 50 ja kogemusi hulgi (ehituses).
CWd enam ei saada .
peale poolt aastat kuskil tavalise ehitajana töötades -ülemused vanuses 20-35- öeldakse ,et sorri–
ju ma soovitan neile liiga palju:)
issanda loomaaed on kirju kuid inimesed igal pool ühesugused