Eesti ettevõtlus on mõne naabriga võrreldes puhtam ainult seetõttu, et ühiskond on ärijuhtide vastu nõudlik olnud
Populaarse välisministri ametliku äridelegatsiooni koosseisus uute turgude avastamine peaks olema üks neid ettevõtmisi, mis garanteeritult kõigile osalistele vaid head mainet toob. Nagu näha, saab siiski minna ka teisiti, eriti juhul, kui vead sügavamalt algavad.
Esiteks peaks minister olema poliitik. Siis oleks tal julgust ja kogemust vaadata näiteks kaasa tulevate ettevõtjate ja ärijuhtide nimekirja, et varakult tuvastada võimalikud (maine)riskid. Praegune välisminister aga ei ole poliitik, mis tähendab, et eelkõige on tema ootused ja mured mujal kui ministriameti juures.
Teiseks peaks ettevõtjate esindusorganisatsioonil nagu Eesti kaubandus-tööstuskoda olema vähemalt sel määral eneseregulatsioonivõimet, et jätta kõrge avaliku profiiliga delegatsioonidesse määramata kriminaalkuriteo eest süüdi mõistetud isikud nagu Neinar Seli. Nii ometi ei juhtunud ja seega pidi avalikkus lugema pehmelt öeldes piinlikke selgitusi.
„Neinar Selil on pikaajaline ettevõtja kogemus ning ta on aastaid meie delegatsioonidega kaasas käinud, esindades oma ettevõtet Estiko AS, mis on üks vanimaid Eesti ettevõtteid. Teda ei ole karistatud majandus- või ettevõtlusalaste tegude eest ning tema äritegevusele ei ole seatud piiranguid,” vastas ajakirjanike küsimusele kaubanduskoja peadirektor Mait Palts. „Äridelegatsiooni koostas kaubanduskoda,” ütles välisministeeriumi pressiesindaja. Puu otsas oli pärast pauku kitsas.
Aga nagu teame, ei olnud see üldse mitte kõik.
Iraan on korruptsiooni poolest maailma riikide tagumise veerandi hulgas. Ausalt äri ajada on väga keeruline ja Eesti ettevõtjal eriti, sest meie karistusseadustik ütleb, et ka välisriigis toime pandud korruptiivne tegu on kuritegu. Sellele vaatamata leidus äridelegatsioonis piimapulbrit eksportiva ettevõtte juht, kes teatas Iraani äritavade kohta Postimehe ajakirjanikule intervjuud andes naiivselt, et nemad on korruptsioonikuludega ette arvestanud ning oluline on nüüd leida „tulevased partnerid, kes /…/ teavad neid inimesi konkreetselt, kellele on mõttekas maksta”.
See oli nii karm jutt, et Eesti prokuratuur oli sunnitud teatama, et võtab firmaga ühendust preventiivselt, kuriteo ärahoidmiseks.
Tule jumal appi, mis toimub, tahaks hüüda. Tegelik elu on paraku just viimase aasta vältel pakkunud hulga vastikuid tõsiasju, mis näitavad, et Eesti ärikultuur ei ole nii puhas ja aus, nagu meile – eriti võrdluses naabritega – on meeldinud mõelda. Tallinna Sadama juhatuse liikmete tegevus praamide ostmisel, mida pärast kohtu otsust võib tõenäoliselt Eesti suurimaks altkäemaksujuhtumiks nimetada, Tallinna linnapea ja Keskerakonna juhi Edgar Savisaare vastu esitatud korruptsioonikahtlustused, kust käivad läbi väga mainekate ettevõtjate nimed, Neinar Seli tegevus Tallinna Sadama nõukogus, Läti Raudtee juhi Eestist Oleg Ossinovskilt saadud pool miljonit eurot sularaha. Ja nii edasi, saab kahjuks lisada.
Seepärast võib kindel olla, et Jüri Mõis ja veel mitmed, kes Panama offshore-dokumentide lekke järel ennustasid, et midagi olulist ning praeguste avaliku elu tegelaste või tuntud ettevõtjatega seotut sealt välja ei uju, eksivad. Osaluste varjamine, maksudest hoidumiseks trikitamine, rahapesu ja ebaseaduslikult saadud tulu paigutamine kusagile palmisaarele ei ole 1990. aastaisse maha jäänud. Seda laadi tegevus ei ole Eestis isegi ülemäära taunitav, nagu saab järeldada kõneks olnud äridelegatsiooni koosseisust.
Võimalik, et Eesti nimede seas, kes Panama lekke käigus avalikuks saavad, on vähe neid, kes riiulifirmade peitusmängu mängisid kuriteo varjamiseks. Ajakirjanikel lasub tõesti suur vastutus, et tõmmata joon ühelt poolt võimaliku privaatsussoovi ning legaalse ettevõtluse ja teiselt poolt maksupettuste ning kuritegelikult teenitud tulu varjamise vahele. Ometi jääb eetiline küsimus. Ka juhul, kui seaduse vastu ei eksitud, peavad avalikes ja esindusametites inimesed näima usaldusväärsed ning väärtusotsustes eeskuju pakkuma.
Anvar Samost,
kolumnist
