Koerakaka koristamisel on kaks toimet: ümbruskond jääb puhtaks ja paar kükki või kummardust päevas aitavad koeraomanikul heas füüsilises vormis püsida. Foto: Arvo Tarmula
Eesti üheks kaunimaks kuurortlinnaks nimetatud Haapsalu on hoolimatute koeraomanike tõttu sel kevadel muutunud tõeliseks miiniväljaks.
Teisipäeval kuulutas Eesti koeraomanikke ühendav Facebooki grupp välja üle-eestilise kampaania „Koeraomanik, ära ole meie häbiplekk!”. Paraku ei lähe selle kampaania põhjus ka Haapsalust ega kogu Läänemaast mööda – jutt käib viisakalt väljendades koerakakast.
„Ilusad päikesepaistelised ilmad meelitavad inimesi linnaruumi rohealadele aega veetma ja on paha küll, kui ei leia kohta, kus istuda, või veel hullem – astud esimese sammuna koera väljaheite sisse,” selgitas grupi eestvedaja Kalju Metsküla.
See tekitab mõistagi viha koeraomanike ja koerte vastu ja osaliselt on see ka põhjendatud. Koeraomanikel on kohustus oma lemmiku väljutatud jääkproduktid küll ära koristada, kuid osa koeraomanikke seda ei tee. Nii laienebki kaaskodanike pahameel kõigile koeraomanikele – kellelgi neist pole ju silti otsa ees või riietele trükitud-tikitud teadet „Mina koristan oma koera kakat”.
„Mind isiklikult solvab selline üldistamine nagu ka enamikku koeraomanikke, kes on teadlikud oma vastutusest koera ja koerapidamise seaduse ees,” märkis Metsküla. Üldiselt ongi nii, et korralikud koeraomanikud on süüdimatute koeraomanike suhtes vaata et vihasemadki kui tavakodanikud, sest nende kõigi maine on mängus.
Haapsalu mures
Kes vähegi Haapsalus lahtiste silmadega ringi käib, märkab, et mõnes piirkonnas on linn nagu miiniväli. Ka Haapsalu linnavalitsus on probleemi teadvustanud ja kutsub üles märkama kõiki koeraomanikke, kellele ei lähe linna heakord ja kaaslinlaste heaolu üldsegi korda.
„Kui näete, et keegi unustab oma looma järelt koristada, siis sõbralik meeldetuletus aitab kindlasti meie kodulinna puhtamaks saamisele kaasa,” ütles Haapsalu linna avalike suhete spetsialist Tõnu Parbus.
Haapsalu linnavalitsusele teeb meelehärmi, et ka lastemänguväljakud ei ole sellest probleemist puutumata. „Seal on selline hooletu käitumine veel eriti jube, kui arvestada, et lapsed jooksevad tavaliselt mänguhoos ringi ja nad ei vaata ju pidevalt, kuhu astuvad,” selgitas Parbus.
Koerakasvataja ja treener Veiko Väljas ei jaga just liiga entusiastlikult Parbuse optimismi, et sõbralik märkus kutsuks korrale inimese, kes on teinud põhimõttelise otsuse oma lemmiku kakat mitte koristada.
„Ma olen paaril korral sellisele situatsioonile peale sattunud ja märkuse teinud. Ühel juhul koeraomanik lihtsalt tuimalt eiras mind, kuigi ma ütlesin talle mitu korda, et see tuleb ära koristada. Ta lihtsalt keeras selja ja jalutas minema! Teine hakkas ennast õigustama ja õiendas, et tema koer polegi midagi teinud,” rääkis Väljas. Mõned koeraomanikud on arvamusel, et Paralepa parkmetsa terviserajal ei häiri junnid kedagi. „Aga seal jooksevad ju tervisesportlased! Mis kohaga need koeraomanikud küll mõtlevad!”
1990ndaisse ulatuva koerapidamiskogemusega Väljas on hämmingus. „Kui raske saab olla oma koera järelt koristamine?!”
Trahv oli nali
Ometi on linnapildis näha, et paljude inimeste selg ei paindu kohe kuidagi kummardama, et seda ühte liigutust teha. Kuigi Haapsalu linna koerte ja kasside pidamise eeskiri ütleb, et loomapidaja peab kohe koristama lemmiklooma väljaheite avalikust kohast, sh korterelamu trepikojast, on selle kohustuse täitmist üsna keeruline tagada – kui otseselt peale ei satu, pole süüdlast võimalik tuvastada. Kakal ju koera omaniku nimesilti küljes ei ole.
Väljas on siiski veendunud, et ainus viis, kuidas linn sellest piinlikust probleemist vabastada, on kodanikualgatus – kui kõik kuulutavad selliste koeraomanike suhtes välja nulltolerantsi ja mobiilifotod patustajatega kohaliku kogukonna Facebooki lehele üles pannakse, küll siis süüdlastel perekonna-sõprade-tuttavate ees lõpuks ka häbi hakkab.
Paraku ei vasta tõele Lääne Elu veebis avaldatud uudis selle kohta, et kevadine koerajunniprobleem Haapsalus saab karmi lõpplahenduse – koeraomanik, kes oma lemmiklooma tagant junne ei korista, saab 1000eurose trahvi –, sest oli 1. aprill.
Mulle täitsa meeldib. Kevadine väetis?. Muru rohelisem ja kõik ilusam. Nautige kevadet ärge vinguge.
just konid ei kleepu jalanöu talla külge ja ma ei määri nendega esikuvaipa märkamatult nt.
jah linnavahel suitsetajad häirivad mind rohkem,sest esiteks ma ei salli suitsu haisu ning teiseks ei soovi ma vähki tekitavat suitsu sisse hingata….aga pääsu pole kuskile
Koera järgi koristan,kuid kui linnas jalutada, siis tahaks näpuga näidata hoopis suitsetajate peale, sest tühje suitsupakke ja konisid on mahavisatud enim. Kui koerajunn laguneb esimese vihmaga, siis konid maasse ei imbu. Vahe on selles, et pealeastudes ei haise. Suitsetajate lohakuse üle ei kurda väga keegi. Ja veel, kui suitsetajast tagapool kõndida, siis aevastab mu koer ikka korralikult, kaevata pole tal kellelegi. Ja positiivne on, et “junnikisa” oleks nagu mõjuma hakanud, sest raudteetamm tundub natuke puhtam. Lugupidamisega!
Teen ettepaneku, et koeraomanikule, kes toob kuu viimasel päeval linnavalitsusse registreerimiseks kilekotiga koerakaka junnid (min 25tk), saab preemiat, ntx 5€!
Ühe suure- suure prügikasti võiks linn panna Saue tänavale, sinna, kus gümnaasiumi õpilased käivad suitsu tegemas ja konid maha loobivad. Ehk pannakse siis ka mõni koni prügikasti. Hetkel on selles orvas nagu kohe lumi maas- konisid on nii tihedalt.
Täitsa ühel meelel, Ka Wiedemanni tänav kohati ujub konidest!
Seal Paralepa metsa terviserajal võiks mõni prügikast ka olla, ei ole kuigi mõnus kõndida 4-5 km junnikott näpus. Olen vahel oma koti kusagile peitnud ja tagasiteel üles korjanud. Aga kui keegi seda pealt näeks, arvaks kohe, et loobin prahti metsa.
Üldse tundub seeneplatsi infotahvlilt järgi, et seal ei tohigi koertega jalutada. See on küll imelik.
Kulla inimene- ei ole vaja 5 kilti junn näpus jalutada. Tee 10-15 sammu rajast eemale mustikate vahele ja jäta junn ilma kotita sinna. Usu, loodus on ainult tänulik kui vähe põllurammu sinna jäetakse!
Nii on,et üks juuksekarv peas on vähe,supi sees aga palju.Sama lugu on koera nonparellidega.Ja eluks ajaks jääb meelde,kui sisse astusid.
Kel koera aga pole,võib eemalt vaadates arvata,et koer teeb suurt häda,kui tegelikult väikest,siis saab omanik riielda ja põhjuseta–on juhtunud seda.
sellest ,et ei korista vaid häirivad ka majanaabrite rahu,sest pidevalt klähviva koeraga ei vöeta ka korduvate märkuste peale midagi ette.
kohe üleüldse ei mõista neid koeraomanikke, kes oma kodulooma järelt ei korista… See on sama, kui laseks kutsadel kodus vaibanuka peale omad “miinid” poetada.. Aga ei lase ju…miks siis ei??
Osa on selliseid… ahh, mul nii pisike koer.. nii pisikesed junnid.. teised koristavad.. ei need “meie” omad paista siis välja.. rumal jutt, väga rumal ja väga rumal mõtlemine…
Trahvid ehk paneks asja paika.. naabrivalve aitaks kindlasti… 😛
Tahame ju oma linna ja selle ümbruse puhta hoida… Asi ei puuduta vaid külalisi!!! Ei taha ei mina, ei sina ega meie lapsed kaka sisse astuda, nagu seda tihtilugu juhtunud on 🙁
Ei saa aru nendest,kes ei korista.
Aga ei kujuta ette ka koerteta linna.
Loomi armastatakse,rohkesti on leheski loomakaitseteemat.Raudteetammi äärde soovitaks korralekutsuvaid silte,muidu – kõik ju teevad nii!