Eestlane Austraalias: pühad on mõnusad

Ingrid Morrison.

Homme hommikul vara, mil Austraalia alles ärkab ja enamik eestlasi pole veel voodisse heitnud, läheb igas kristlikus või ka veidi vähem kristlikus peres, kus on lapsed, suuremat sorti sebimiseks. Nimelt on öösel salaja ringi käinud lihavõttejänku ja siia-sinna hulga šokolaadimune peitnud. Need on vaja üles leida!

Kui pere elab aiaga majas, peetakse munajahti (Easter Hunt – ingl) suure kilkamise saatel õues. Jahi võidab see, kes leiab kõige rohkem mune. Kortermajades ilmutab lihavõttejänes munade peitmisel veel erilist nutikust.

Kui lapsed olid väiksemad, tegi abikaasa jahuste näppudega põrandale „jänese käpajäljed”, mis hakkasid pihta lastetoa ukse tagant. Lapsed ajasidki siis õhinal jälgi ja enamasti leidsid nad peidetud munad üleski. Pärast õnnestunud munajahti serveeritakse teed, mille juurde käib traditsiooniline saiake, mida nimetatakse hot cross bun. See näeb välja umbes nagu vastlakukkel, mille sisse on segatud rosinaid või šokolaadi ja peal on paksust glasuurist rist. Väikesi kingitusi tehakse ka. Tihti on selleks pidžaama. Muidugi on ka vana hea tuttav munakoksimise võistlus.

Mõned pered teevad selle tralli läbi pühapäeval, mitte reedel, aga võrdselt tähtsad on mõlemad päevad. Kui perekondlik munajaht on planeeritud pühapäevaks, veedetakse reede sõpradega.

Austraallased armastavad väga matkata ja et lihavõtted on pikk püha, mil ilmad on sügise algusele omaselt veel soojad, võetakse sellest viimast. Kui just ei minda paaripäevasele matkale ööbimisega telgis või kämpingus, siis pikk väljasõit rohelusse tehakse ikka. Mõned aastad tagasi läksime koos ühe teise eesti perega suusamägedesse. Lund küll polnud, aga meie sihtkoht Otway on väga populaarne hobuste polo ja härjavõitluse poolest ning lihavõtteüllatused olid külastajaile ette valmistatud. Kui polomatš läbi sai, lendas meist üle helikopter, mis külvas väljaku šokolaadimunadega üle, mida lapsed rõõmsalt püüdma tuiskasid. Pärast härjavõitlust korraldati rahvale vahvaid seltskonnamänge, oli laste moeparaad ja joonistusvõistlus.

Ühel teisel aastal aga läksime 20 perega koos telkima. Jaht munadele käis siis muidugi metsas ja nägi rohkem teatevõistluse moodi – lapsed pidid leidma vihjed iga järgmise peidupaiga kohta. Kõigele krooniks saabus kohapeale ka lihavõttejänes ise. Tegelikult oli see muidugi üks jänesekostüümis lapsevanem, aga lastel oli lõbu laialt.

Kombeid ja tavasid on muidugi igasuguseid. Näiteks ortodoksid-õigeusklikud käivad lihavõtte aegu reedel kell 11 hilisel jumalateenistusel. Ka valitakse tihtipeale see päev laste ristimiseks. Oma pühadereeglid käivad ka toidu kohta. Reedel ei sööda mitte liha, vaid kala, küpsetatakse virsikutega kohupiimakook ja hävitatakse hulga juba mainitud hot cross bun’se. Kuidas iganes iga pere traditsioonid ette näevad, aga viimastest ei pääse keegi – need on laual terve pühade nädalavahetuse. Müüma hakatakse neid juba nädal enne pühi. Isegi koolides korraldatakse kuklimüüke, et koolile raha teenida, ja mõnikord peavad vanemate klasside õpilased ise kohvikut.

Need viimased soojad sügise alguse päevad veedetakse siin niisiis täpselt nii, nagu hing ihaldab ja traditsioonid on kujunenud: kes koos pere ja sõpradega või siis hoopis rahulikult kodus, aias ja majas nokitsedes.

Meie sel aastal väljasõidule ei lähe, jääme koju ja veedame aega koos sõpradega. Pühapäeval aga saame osa meie peresõprade pisipoja ristimise tseremooniast. Suure reedega algab meil ka sügisene koolivaheaeg, mis kestab kaks nädalat. Pikk ja mõnus perepuhkus! Soovingi teile kõigile ilusaid kevadpühi sügisesest Melbourne’ist.