0

Aidi Vallik: kui olukord nõuab sekkumist

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

aidi vallik

Kuidas saab nii olla, et mitmekümnepealises rahvahulgas leidub üksainuke inimene, pisike  naisterahvas, kes taipab politseisse helistada, sellest pättidele teada anda ja kindlaks teha, mis suunas need kaagid lahkusid?

Kindlasti on kõik kuulnud, kuidas Tartus sai pereisa kaakide käest peksa pisipoja silme all. Pealtnägijaid oli palju, sekkujaid aga vaid üksainus: õbluke ajakirjanik Katrin Lust, kelle abiga lõpuks politsei ka nood kurjategijad tabas.

Mida ülejäänud tegid? Lohutasid nutvat last? Kas sedagi? Kas toimunu kinnitab veel kord paljude kinnitatud arvamust, et suurem osa eestlasi on lihtsalt lambad, kes oma peaga mõtlemise ja tegutsemise asemel tahavad ainult juhile järele määgida?

Ma ei arva seda. Karjakäitumine ei ole sugugi mitte ainult eestlastele omane joon. See on paljude maade psühholoogilistes uuringutes kinnitust leidnud fenomen, mis ei sõltu rahvusest, soost ega nahavärvist. See on hoopis üldinimlik ja väga tavaline käitumisnorm, väga ürgne, peaaegu instinktiivne, ja see on inimestel tõepoolest loomariigiga üsna sarnane. On ju inimenegi looduse looming, imetajate hulka kuuluv elukas meie aju keerukusest hoolimata.

Inimeste grupi- ja loomade karjakäitumist on teadlased teadlikult uurinud juba sadakond aastat. Kinnitust on leidnud, et nii nagu hundikari järgneb oma alfale, nii alluvad ka inimesed vägagi varmalt sellele, kes on ennast mingis situatsioonis autoriteedina kehtestanud. Ootamatuis situatsioonides formeerub selle osalistest ajutine grupp, kus kerkib kiiresti esile liider, kes asub sündmustikku juhtima, ja ülejäänute vahel toimub seejärel samuti teatud rollijaotus: kes asuvad otseselt täitma ajutise liidri suuniseid, kes jäävad veidi kalkuleerivamate kõrvaltvaatajatena kõhklema ja kahtlema ning kes jäävad lihtsalt kaasatolknejaiks, et näha, mis saab.

Maailmas tehtud arvukad eksperimendid on kahjuks näidanud, et kui liidrit esile ei kerki, ei teegi keegi midagi kriitilise olukorra lahendamiseks. Vaadatakse, nagu ei nähtaks. Kõnnitakse mööda, nagu oldaks kurt ja pime. Ometi ei tähenda see sugugi nende inimeste osavõtmatust, julmust või argust: pruugib vaid kellelgi astuda esimene samm, midagi teha, midagi öelda – ja juba inimesed peatuvad, et hetke pärast saaks hakata formeeruma ajutine grupp. See grupp aga kaldub teadjate hinnangul siiski lambakarjana käituma, kuni too isehakanud liider juhiseid jagama ei hakka.

Kui on keegi, kes autoriteetselt käsib, et too sinise mantliga daam helistagu kiirabisse ja see musta jopega noormees mingu vaadaku, kuhupoole jooksid kaabakad, siis enamasti nii sünnibki. Sest inimesed tahavad aidata. Aga nad vajavad, et keegi neile otseselt ütleks, mida teha.

Me võime, jah, seda halvustavalt lambakarja käitumiseks nimetada, aga suurema osa inimeste sees ei olegi paraku neid alfageene, mis annavad tegutsemisel ja mõtlemisel initsiatiivikuse, julguse, suutlikkuse oma peaga spontaanselt otsuseid teha. Tõsi, neid omadusi annab kasvatada, sest aju on õnneks piisavalt paindlik, aga loomuomased need jooned kõikidele inimestele ei ole. Ega saagi olla, sest liiga paljude potentsiaalsete alfade sündimine loomakarja ohustaks lõppkokkuvõttes selle karja ja edasi ka populatsiooni stabiilsust.

Inimestena tänapäeva ühiskonnas aga meil seda ohtu vist ei ole… või on? Ühest küljest võib see ju ka inimeste juures viia liigsete võimuvõitluste ja tarbetu enesekehtestamiseni, mida jagub ju niigi; teisest küljest aga, kus me ootame tänapäeva inimeselt otsustusjulgust, loovust, initsiatiivi ja kriitilist meelt, võiks neid alfasid meie seas praegusest palju rohkem olla. Oma peaga mõeldes ja ise otsuseid langetades oleme märksa vähem manipuleeritavad nende autoriteetide poolt, kes oma karja sohu, julmustele või kuritegudele juhivad. Kas või selleks, et mitte käituda heitunud lambakarjana, kui asi nõuab sekkumist. 

Aidi Vallik

kolumnist

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
pastor
pastor

kui sind löödi põsele, keera teine põsk ette ja täna lööjat

arvatavasti enamus kardab
arvatavasti enamus kardab

et neil tekib probleemid, praegu on karistusseadus totaalselt paigast ära , jalavõrud ja tingimis vanglakaristus ei tekita kelleski turvatunnet.Muidugi võib olla ka see ,et enamus arvab,et see ei ole nende asi.

juss
juss

Tartu lehest lugesin küll, et mindi kohe appi.

AN
AN

Taolises olukorras päästab vaid treenitud refleks või siis afektiseisundis inimese iseloomule vastav käitumisseisund.Seda õpetati mõningatel kaalutlustel nt. dessantvägedes ja merejalaväes…Tagantjärele targutamine näib siin pigem saatuse irooniana.Antud olukorras võtan mütsi maha mõlemi ees -Eelkõige nii korrale kutsuja kui ka olukorda kontrolli alla üritava ajakirjaniku ees! Seda ei suuda tõepoolest enamus rahvamassist.Ei spekuleeri statistiliste andmetega kuid üks on selge – Olukorra adekvaatne hindamine erinevates kriisisituatsioonides on siin võtmesõnaks!Seda ei suuda kaugeltki kõik meie kaaskodanikud…

wpDiscuz