Foto: Urmas Lauri
Keskkonnainspektsioon menetles 2015. aastal 143 veeseaduse nõuete rikkumist, millest 49 olid seotud põllumajandusega, peamiselt sõnniku, silo ja väetiste hoidmise või käitlemisega. Teise suurema grupina võib välja tuua reo – ja heitvee käitlemise nõuete rikkumised, millega kaasnes 25 menetlust.
„Põllumajandusega seotud rikkumiste osakaal veeseaduse rikkumiste hulgas on sama mis eelnevatel aastatel ja ka põhiprobleemid on samad. Kõige rohkem on probleeme sõnnikumajandusega.
Juhtumeid, kus sõnnikuhoidla ei vastanud nõudmistele või puudus üldse, oli 16. Sõnniku laotamisega seotud rikkumisi oli 10,“ selgitas Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse osakonna peainspektor Pavel Ojava.
Kaheksa menetlust oli seotud silohoidlatega, näiteks puudusid silomahla kogumise kaevud ja jääkvedelik valgus pinnasesse.
Menetluste läbiviimise põhjuseks olid veel nõuetele mittevastavad kütusemahutid, reovee juhtimine pinnasesse, mineraalväetiste vale kasutamine (keelatud ajal või keelatud kohas).
Sõnniku, silo ja väetiste hoidmine peab olema keskkonna jaoks turvaline, kõik hoidlad peavad olema lekkekindlad, neist ei tohi midagi pinnasesse imbuda, et vältida reostuse sattumist põhjavette ja veekogudesse. Sõnnikuauna ja maa peal hoitava silo asukohad tuleb hoolikalt valida, maapind eelnevalt ette valmistada ja aunad katta.
Lautades, kus peetakse üle 10 loomühiku loomi, peab olema sõnnikuhoidla. Erandiks on kaheksa kuu sõnnikut mahutav sügavallapanuga laut, aga see peab kindlasti olema lekkekindel.
Sõnniku ja mineraalväetiste laotamine peab toimuma lubatud ajal ja viisil, sealjuures tuleb kinni pidada piirangutest veekaitsevööndis ja kaldega aladel. Sõnnikut ei tohi laotada külmunud maale ning põllule laotatud sõnnik tuleb kahe ööpäeva jooksul sisse künda.
Erinevate uuringute põhjal on põllumajanduse osakaal hajareostuses 65 -80 protsenti, samas põllumehed kinnitavad, et põllumajandusest tuleneva reostuse osakaal on väiksem. Et olukorrast täpsemat pilti saada, on Keskkonnainspektsioon suurendanud sõnniku laotamise kontrolle just keeluajal, samuti pannakse suuremat rõhku laotatavate väetiste toitainete sisalduste kontrollile.
„Teise suurema grupina välja toodud reo- ja heitveeprobleemide hulgas on niiöelda pütiga põllule juhtumid, ülenormatiivsed heited ja muud kas otselasud või lekked. Reoveeprobleemid tekivad eeskätt piirkondades, kus kanalisatsioon puudub. Selles osas on oluline roll kohalikel omavalitsustel, kelle korraldada on veevarustuse, kanalisatsiooni küsimused oma haldusala territooriumil,“ märkis Ojava.
