Eile kümme aastat tagasi suri emakeelepäeva varahommikul president Lennart Meri, kirjutas literaat Mart Soidro ajalehes Meie Maa.
Lennart Meri jättis üheksa ametisoleku aasta jooksul seaduse välja kuulutamata 41 korral, aga kaotas vaid ühel puhul – taotledes presidendi õigust kasutada riigipitsatit. Lennart nimelt arvas, et riigipitsat võiks olla turvalises kohas, tema juures Kadriorus seifis, mitte kusagil Toompea lossi avarustes riigisekretär Ülo Kaevatsi kapis. Vahetult enne 1993. aasta võidupüha tuli Ülo Kaevats Kadriorgu pitsatile järele, aga Lennart teatas riigisekretärile armulikult: „Mis sa hakkad sellest tassima, las ta olla siin minu juures. Ma annan sulle võtme.”
Nüüd, peenhäälestuse ajal käib koostöö presidendi ja riigikogu vahel muidugi õlitatumalt. Kooseluseaduse vastuvõtmise ajal ei jõudnud spiiker Eiki Nestori haamrilöögi kaja veel Toompeal hajuda, kui Kadriorus oli sellel õiguslikul invaliidil elektrooniline allkiri all.
Küllap nii need asjad käima peavadki, ometi olen selle kümne aasta jooksul sadu kordi endalt küsinud: mida teinuks ühes või teises olukorras Lennart Meri? Saab vähemasti arutleda, sest sellist presidenti nagu Lennart pole teps mitte igale rahvale antud.
