Imbi Raudkivi: tahvel ja kriit ei kao kuhugi

Haapsalu aasta õpetaja 2015 Imbi Raudkivi on Haapsalus õpetajaametit pidanud ligi 30 aastat.

Õpetaja Raudkivi esimene töökoht ei olnud aga mitte Haapsalus, kuhu ta tahtis, vaid hoopis Ridala koolis. Kui Raudkivi Tartu neidisena 1985. aastal ülikoolis geograafia lõpetas, oli abikaasa juba Haapsallu suunatud ja Imbi tuli järele. Tahtis linnakooli, aga ei olnud kohta. Nii ta Ridalasse sattuski, ja seal oli tore. Siis aga otsisid korraga geograafi nii Haapsalu 1. keskkool kui ka Wiedemanni kool. 1989. aastal asus Raudkivi tööle Wiedemannis, ja sinna ta jäi, tegi kõik modifikatsioonid kooli(de)ga kaasa ja on nüüd Läänemaa ühisgümnaasiumi geograafiaõpetaja.

Suuremalt jaolt juhus

Et see kõik niimoodi läks, on suuremalt jaolt juhus või saatuse uperpall. Tegelikult tahtis Imbi Raudkivi õppida hoopis inglise keelt. Keeled on talle kogu aeg huvi pakkunud, keeled ja raamatud. Inglise keelde aga oli konkurss üüratu. Imbi ei mäleta, kui suur just, aga nii suur igatahes, et ta ei hakanud proovima. Mõnda aega mängis Imbi mõttega, et hakkab raamatuid restaureerima. Imbi kodus oli palju raamatuid ja nende parandamine pakkus talle huvi.

„See puhastab mõtteid. Parandad, siis vaatad seda raamatut, loed siit-sealt,” ütleb Imbi.

Restauraatorit temast siiski ei saanud. Mõtted puhtad, läks ta geograafiasse, pidas vahepeal plaani ülikool pooleligi jätta ja raamatukokku end tööle sokutada, aga „õnneks tuli aru pähe” ja lõpuks leidiski ta ennast Ridalast. (Raamatute koha pealt pole õpetaja Raudkivi senini lootust kaotanud. Nii et kui mõnes raamatukogus oleks kohta pakkuda, siis antagu teada: ta prooviks küll.)

Geograafia õppimist ta aga ei kahetse. Matkata on talle alati meeldinud. Geograafia õpetamine on tema sõnul ühtpidi halb ja teistpidi jälle hea. Halb on ta sellepärast, et ta on hästi lai aine, õpilasele arusaamatu, see seoste loomine ja loogika.

Imbi Raudkivi koos oma klassiga Läänemaa ühisgümnaasiumi fuajees. ARVO TARMULA

„Viit saada on geograafias ikka väga raske,” ütleb Imbi.

Hea on geograafiat õpetada sellepärast, et just seesama laius annab õpetajale peaaegu piiramatud võimalused. Palju võimalusi meeldib õpetaja Raudkivile. Õpetajatööski meeldib talle, et piirid on lahti.

„Kui ma nüüd ütlen, et ükski päev pole teise moodi, ja noored inimesed hoiavad noorena, siis on see klišee, aga nii see on,” ütleb Imbi.

Ütlen, et teine klišee õpetajaameti kohta on see, kuidas saab aastakümneid klassi ees üht ja sama juttu rääkida. Lapsed on uued, aga jutt on sama.

„Jah, nii ta on,” tunnistab Imbi, „aga võimalusi ja viise üht ja sama juttu ajada on palju. Alati võib panna riidesse, minna klassiruumist välja ja vaadata oma silmaga, kuidas asjad on. Ikka saab midagi välja mõelda, et oleks toredam.”

Õpetajaks tuleb sündida

„Mis on õpetajaametis kõige toredam?” küsin.

„Kõige toredam on, kui tunnis tekib arutelu. Tore on, kui üks või kaks arvavad midagi ja arutlevad ja küsivad. Kui neid on rohkem, siis on veel toredam. Kui õpilased lihtsalt istuvad, siis ei ole tore,” ütleb Imbi Raudkivi kärmesti.

„Mis on õpetajaametis kõige tüütum?” küsin.

Imbi mõtleb tükk aega, ütleb siis, et see on keeruline küsimus, mõtleb veel tükk aega ja ütleb: „Seda ma kah ütelda ei saa, et kõige tüütum on enese kehtestamine, reeglite paikapanek. Kehtestamine ja reeglid on elementaarne. Muidu ei ole võimalik töötada. Kui ma ennast ei kehtestaks, siis ma ei seisaks iga päev klassi ees.”

Pärast seda vajub ta uuesti mõttesse ja teatab lõpuks: „Järeltööde tegemine mulle tõesti ei meeldi!” Kui üks asi on lõpetatud, üks teema, siis võiks ta ka olla lõpetatud, aga need järeltööd, need ikka kurnavad.

Uurin, kuidas selle kehtestamisega siis on, kui juba jutuks tuli. Kas õpetajaks sünnitakse või saab kehtestamist ka õppida?

„Mina arvan, et see on ikka kaasa antud. Ei ole nii, et kolm aastat harjutan ja siis hakkavad kuulama,” ütleb õpetaja Raudkivi. „Kui ikka korda ei ole, siis ei olda õige töö peal. Eks see kurna ju ennastki.”

Harjutamise asi võib olla ainult see, et õpetaja teeb selgeks oma reeglid, et tema tunnis on nii ja punkt. Kui reeglid on paigas, tuleb kõik muu. Töö kannab vilja, kui õpetaja ja õpilase vahel on usaldus, see aga ei tule niisama. See tuleb mõlemalt poolt välja teenida.

„Seda märkavad nad ka, kas õpetaja teeb tööd südamega või mitte,” ütleb Imbi.

Silma alt ära

Juttu ajades on Imbi Raudkivi mitu korda rääkinud oma õpetajaist. Et inglise keelt tahtis ta õppida osalt sellepärast, et tal oli väga hea inglise keele õpetaja. Geograafia valis ta osalt sellepärast, et tal oli väga vahva geograafiaõpetaja.

„Õpetaja osa inimese elus on vist ikka väga suur? Seda ei saa mõõta vaid aineteadmistega?”

„Aineteadmistega seda küll mõõta ei saa. Ka muidu on õpetaja osa mõõtmatu,” ütleb õpetaja Imbi. Kõik kõigiga ei sobi, temale pole sobinud kõik ta õpetajad, ja Imbi Raudkivi ei ole sobinud kõigi oma õpilastega. Aga kui kaks õiget kokku satuvad, on see suur õnn ja õpetaja osa tõepoolest mõõtmatu.

Mõnes mõttes ongi õpetaja kogu aeg õpetaja, mõnes mõttes jälle ei ole ka. Õpetaja Imbi ütleb, et tema on juba nii kaua õpetaja olnud ja selle olekuga nii ära harjunud, et on vist unustanud, et ta on õpetaja. Teisalt ei lasta tal seda unustada. Tartuski kõndides võib juhtuda, et kostab „Tere, õpetaja Imbi!”, vehitakse tekli või millegi muuga, joostakse üle tee uurima, kuidas läheb, ja kõik need muud asjad, mida on Tartu linnas kogenud kõik (endised) õpetajad. Siis on muidugi igal õpetajal tunne, et ei ole vaja seda õpetajaks olekut unustada midagi.

„Aga kui ikka tahta seda ära unustada, siis tuleb silma alt ära saada, võtta ratas ja sõita metsa,” ütleb õpetaja Imbi.

Kuigi aastate jooksul on õpetaja Imbi Raudkivi selgeks saanud arvuti ja kõiksugu muud vidinad, arvab ta, et ainult „viled ja tuled” kah ei õpeta. Tahvel ja kriit ei kao kuskile. Geograafiatunnis ei kao kuskile ka kaart (paberkaart!) ega kaardikepp ega joonlaud ega pliiats. Päris digipöörases koolis kaob inimlik mõõde ja ega need imevidinad mõttetööd ka soodusta, arvab õpetaja Imbi Raudkivi. Aga mõtlema ja üksteisega arvestama ometi peab.

Lõbus jälle ei pea kogu aeg olema. Õpetaja Raudkivi on arvamusel, et lõbus võib olla, aga ei pea. Õppimine on töö.

„Mulle meeldivad vihikud,” ütleb õpetaja Raudkivi. „Mina nõuan vihikuid.”

Uurin, kas mõnes aines ehk polegi enam neid vanu häid vihikuid, on ehk virtuaalsed?

„Ma ei teagi,” ütleb õpetaja Imbi. „Ma ei imestaks, kui ei oleks!”

Kui õpetaja Raudkivil oleks ainult üks lause, mida öelda noorele alustavale õpetajale soovituseks teele kaasa, siis ütleks ta: „Mõtle eesmärk läbi, tee see lastele arusaadavaks ja tuleta seda kogu aeg meelde!”

Imbi Raudkivi

sündinud 1961 Tartumaal

haridus: Tartu 10. keskkool, Tartu ülikool – geograafia (1985) töökohad: Tartu ülikooli geograafiaosakond (laborant), Ridala kool, Haapsalu Wiedemanni gümnaasium, Läänemaa ühisgümnaasium (geograafiaõpetaja)