Eestlane Austraalias: eestlane olen…

Ingrid Morrison. Foto: erakogu

„Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi!” Saalitäis Melbourne’i eestlasi laulis eile õhtul kontserdil Melbourne’i Eesti Majas Ivo Linnale ja Antti Kammistele kaasa. See oli võimas.

Antti ja Ivo on praegu kontserdituuril Austraalias ja külastavad iga osariigi pealinnas asuvat Eesti Maja. Graafik on neil tihe – peaaegu iga teine päev annavad nad kontserdi ja sinna vahele peab mahtuma ühest linnast teise jõudmine. Ees ootab Sydney, kus tuleb kindlasti üks selle tuuri suuremaid kontserte.

Me ostsime piletid muidugi varakult ära ja olime väga põnevil. Melbourne’i Eesti Majas ootasid meid saalis ümmargused lauad kümnele inimesele ning puhvetis kartulisalat musta leivaga. Baaris pakuti eesti õlut ja siidrit ning julgemaile viina ja muidugi Vana Tallinna. Klassika! Me sõbranna Üllega otsustasime peenutseda ja smugeldasime käekotis sisse mõned külmad šampused ja mullikilesse pakitud kristallpokaalid. Ma ei saanud muidugi teisiti, kui jooksin enne kontserti lava taha, kus Antti ja Ivo kontserdi algust ootasid. Anttiga oleme sõbrad juba pikka aega, tugev ja pikk kallistus oli täis jällenägemisrõõmu. Ivoga sain silmast silma kokku esimest korda, aga siin teisel pool maakera oli tunne ikka nagu vanadel sõpradel.

Ivo ja Antti alustasid kontserti isamaaliste lauludega, millele me peaaegu kõik oleme lippe lehvitades kaasa laulnud. Igaühel meist on sellest ajast omad mälestused. Ühe mu lauakaaslase mälestus pärines näiteks aastast 1988, kui Melbourne’is olid ülemaailmsed ESTO päevad. Ka siis oli Ivo isamaaliste lauludega siin. Minu mälestused on aga seotud öölaulupidudega.

Kontserdi edenedes läksid lood aina lõbusamaks ja üsna pea olime kõik lava ees koos laulmas ja tantsimas. Vaatasin sõpru enda ümber – suured naeratused, õnnelikud ilmed. Me olime tagasi „kodus”. Iga järgmine laul võeti vastu rõõmsa äratundmisega ja lauldi kaasa. Pidu käis pilvini. Need, kes üksteist veel ei tundnud, said tuttavaks ja klaasid kõlasid kokku.

Ühel hetkel jäin lauda üksi istuma. Vaatasin esinejaid ja neile kaasa elavaid kaasmaalasi ning meenus, et just täna neliteist aastat tagasi saabusin neljaks kuuks Melbourne’I ülikooli. Siis meenus, kuidas päris noorena veel Eestis elades sai Rock Hoteli kontsertidel käidud ja kui vahva see kõik oli. Ja et Antti ema Tiiu Kammiste oli Haapsalu I keskkoolis inglise keele õpetaja ning siis ühel päeval, kui Antti oli just vene kroonust tulnud, tuli ta koolist läbi, et emale tere öelda, ja kuidas Tiiu teda meile, õpilastele tutvustas… Kuidas küll elud muutuvad! Siin me siis nüüd oleme.

Edasi läks juba korralikuks rokiks ning tants ja trall käis täies hoos. Sain endale tantsupartneriks Sydneys elava kena ja pika Peetri, kes osutus ehtsaks tantsulõviks. Ta keerutas mind sellise osavusega üle tantsupõranda, et tundsin end kui printsess mõnest Disney filmist. Kas siis sellest tantsukeerutamisest või šampusest, aga igal juhul käis mul pea mõnusalt ringi ja leidsin end mõtlemas, et eesti mehed on ikka kõige paremad mehed – sellised mehelikud ja sirge seljaga, nagu on Peeter. Suu peale polnud ta kukkunud ja peagi jõudsime pärast mõningat mõttevahetust ühisele arvamusele, et olgu mis on, aga Eesti on südames ja ikka väga sügaval ning selliseid üritusi nagu tänane on eestlastele väga vaja. Sest just sellised peod annavad selle power ’i, mis aitab kodust kaugel olles siin teisel pool maakera kohaliku eluga toime tulla. Eilne pidu hoiab nüüd veel tükk aega suunurki üleval.

Mäletan, kui 2014. aastal olin lauljana laulupeol ja laulsime laulu „Haned-luiged, tulge koju”. Kui tuli laulda rida „ei saa tulla, hunt on ees”, hakkasid pisarad voolama. Nii ma siis kasutangi siin elades võimalust käia kõigi Eesti artistide kontsertidel, kes siia esinema tulevad, ja Eestis olles käin n-ö minu aja eesti bändide kontsertidel, et akud tõhusat power’it täis laadida.

Usun, et nii mõnigi lugeja mõtleb nüüd, et kui see Eesti asi ikka kõik nii üllas ja kallis on, miks ma siis koju tagasi ei tule. Vastus on lihtne – minu elu ja pere on siin loodud. Minu laste isa on kohalik ja pole Eestisse kolimisest mitte põrmugi huvitatud. Mina ei saa aga ära võtta lastelt isa ega isalt lapsi. Nii ongi.

Enne nende ridade kirjutamist pakkisin terve päeva kohvreid. Kui päris aus olla, siis kulus päris kaalukas osa sellest ajast YouTube’ist Ivo Linna kõikvõimalikke lugusid kokku otsides, et neid pakkimise kõrvale kuulata. Homme hommikul algab pikk teekond. Kuhu, seda ma tänases loos veel ei kirjuta – midagi peab ka üllatuseks jääma!