Poliitikas meil ja mujal on aset leidnud kardinaalsed, kuid kõrvaltvaataja silma eest varjule jäänud muudatused, kirjutab suhtekorraldaja Ott Lumi Postimehes.
Eesti poliitikas on lahvatanud põlvkondade konflikt. Ekspeaminister Mart Laar on öelnud, et valitsuses on pehmod, kes ei julge midagi otsustada. Sisuliselt sama on öelnud ekspeaministrid Tiit Vähi ja Siim Kallas. Lumi kirjutab, et suuresti käib kriitika sellise poliitika stiili pihta, kus toodetakse ainult auru näilisuse nimel.
Edukas poliitiline PR peitub sisepoliitiliselt ja välispoliitiliselt sedavõrd keerulistel aegadel teatud aususes ja eheduses, mida seda sorti poliitikul pole pakkuda. Näiteid liidrite kohta, kelle esiletõus veel mõni aeg tagasi oleks kummastav, on kõikjalt Euroopast vasakult ja paremalt. Näiteks Jeremy Corbini esiletõus Briti leiboristide uue liidrina või Juha Sipilä Soome peaministriks saamine.
Euroopas on jälle esile kerkinud puhaste ideoloogiliste sõnumitega liidrid. Kõikjal Euroopas on esile kerkinud äärmusparteid. Kampsunit või tirooli pintsakut kandvad väga lihtsa jutuga poliitikud on kujunenud poliitiliste liidritena sedavõrd atraktiivseks alternatiiviks, et ka peavoolu parteide liidritel on kohustuslik muutuda rahvalikumaks. Seda tingib poliitiline konkurents.
