Reedel võõrustas Haapsalu üle Eesti siia kokku sõitnud muuseumirahvast ja jagati välja muuseumide aastaauhinnad. Kultuuriministeeriumi asekantsler Tarvi Sits võrdles muuseumide aastaauhindade jagamist päev varem toimunud muusikaauhindade või teatripreemiate jagamisega – mõlemad on asjaomasele ringkonnale ühed olulisemad sündmused aastas.
Ometi teab üldsus muusika- ja teatriauhindadest palju rohkem kui muuseumidest. Nüüd võiks iga inimene endalt küsida, millal ta viimati muuseumis, sh kodukoha muuseumis käis.
Millegipärast kipub nii olema, et välismaale minnes peame muuseumivisiiti loomulikuks, kodukandis aga mitte. Stockholmi lõbureisile sõites peetakse loomulikuks maksta suhteliselt kõrget piletihinda, et vaadata üle 333 aastat merepõhjas lebanud Vasa laev, selmet astuda sisse Haapsalu raekoja uksest ja uurida, milline oli Haapsalu kuurordielu.
Kas on siin põhjuseks huvipuudus või arvamine, et see on nii lähedal ja küll ühel päeval jõuab? Või hoopis arvamus, et kui juba kord käidud, mis sellest, et 25 aastat tagasi algklassides, pole mõtet uuesti minna ja muuseum, teadagi, on ju koht, kus säilitatakse vanu asju, mis seal ikka uut ja huvitavat olla saab.
Samal ajal pingutavad muuseumitöötajad naba paigast ära, et teha näitusi, mis inimestele korda läheks. Juba ammu ei tähenda muuseum klaasvitriini, kus kõrvuti kivikirves ja hoburaudsõlg ning nurgas hunditopis. Kuigi võib-olla on mõni selline muuseum Eestis veel alles.
Tarvi Sits tõdes küll riigimuuseumide sihtasutusteks muutmisest rääkides, et kui kogukond huvi ei tunne, ei saa ka muuseumist asja. Seda mõtet võiks laiendada: kui kohalikud elanikud oma muuseumi vastu huvi ei tunne, kes peaks seda veel tegema?
Pole see asi nii hull midagi.Köik inimesed ei pea kogu aeg muuseumis käima.Muuseum ei saa külastavuselt kunagi võrdseks pubi-vöi kohvikuga, siis kui muuseumis neid ei ole, muuseum ei ole kino ega Facebooki punkt, siis kui muuseumis neid ei pakuta.Muuseum on koolitund väljaspool kooli, muuseum on täiskasvanuhariduse klass kõigile eneseharimiseks, muuseum on külaliste integratsiooniasutus. Muuseumi ei saa teha kohustuslikuks seadusega, muuseum on ühiskonna tervise üks näitaja. Kui ühiskond on haige, siis kajastub see ka muuseumis käijates.
Kuuldavasti koonduvad piirkondlikud riigiarhiivid keskustesse nagu Tartu ja Rakvere. Teatavasti tuleb Tartusse suur rahvusmuuseum. On tõenäosus, et ka muuseumid koondatakse ühte, kahte kohta kusagil Eestis. See on ka loogiline vastavalt globaliseerimise poliitikale. Seni olen aru saanud, et Toompea eesmärk on kõik mingiks folklooriks teha ja uus ebamäärane kultuur asemele panna.
Tõepoolest, miks ei taheta käia? Kas põhjuseks ainult viitsimatus? Kohati see kindlasti mõjutab, ollakse muutunud mugavaks ja laisaks, rääkimata ajaloo ja asjade tutvustamisest lastele. Samas, muuseumid võivad teha küll interaktiivseid asju või mida iganes, sellest on vähe kasu. Keegi pingutab südamest, keegi teeb linnukese pärast, et raporteerida oma “töövõitudest”. Aga miks meil on tegelikkuses nii vähe muuseume? Just nimelt, vähe? Miks ei püüta muuseume rajada kompleksidena? MIks meil tuhanded ajaloolised asjad ei jõua kunagi muuseumitesse? Miks ei püüa riik või omavalitsus SÜDAMEST aidata muuseumite loomisel ja ühendamisel? Miks Läänemaa härra (kellest LE kirjutas) oma suure koguga ei leia kohta kus… Loe rohkem »