Mees, kes pole midagi õppinud, aga oskab kõike

Kui Viktor Stepin, 63aastane maamees, hommikul oma arvuti lahti teeb, läheb ta otseteed osta.ee lehele. See on peaaegu kõik, milleks ta arvutit kasutada oskab. Ent Viktor ei ole ostan-müün mees. Tema on vanade asjade koguja ja ajaloo säilitaja.

Kellamuuseum värkstoas

Viktor Stepini kodutalus Sinalepa mõisa servas on köögi kõrval väike tuba, mida mees ise oma värkstoaks nimetab, aga mis väga vähe värsktuba meenutab. Tuba on nagu tuba ikka: kardinad akna ees, paks vaip maas, diivan ja diivanilaud. Toas on veel peen, arvatavalt mõnest mõisast pärit diivan ja samas stiilis tugitool. On uhke nikerdustega kummut.

Seinad on seinakelli täis. Kui palju neid on, ei tea Viktor isegi, aga kõik nad on Viktor ise korda teinud. Need võiksid ka käia, aga kes neid kogu aeg üles keerata jaksab! Ainult üks, mehe suurune uhke kappkell käib ja annab maheda kellamänguga märku, et pool tunnikest on jälle möödas. Selle kella pommid peab Viktor küll korra nädalas üles tõmbama.

Vaiba ja sakstemööbliga värkstoas teeb Viktor väga peenikest ja puhast tööd. Nii peenikest, et selleks tuleb kasutada suure suurendusega laualampi ja erilisi prille. Tibatillukesed tööriistad mahuvad pisikesse karpi. Vaibale võib selle töö käigus pudeneda ehk vaid pisut hõbedapuru.

Muuseumit väärt varandus

Viktor Stepinil oli unistus, et teha Ridala valla abiga üks kohalik muuseum. Sakstemööblit hakkaski ta selle mõttega ostma, et teha üks mõisa- ja teine talupojastiilis tuba. Aga ta võinuks teha veel kellatoa, märgi- ja rahatoa. Tal on korralik ordenite ja medalite, märgi- ja rahakogu. See nimekiri ei ole aga kaugeltki ammendav.

Kogutud, ostetud ja hävingust päästetud dokumentidest saaks teha uurimistoa. Viktori käes on lugematu hulk igasugu dokumente, muu hulgas ka ümberkaudsete talude vanu pabereid. Näiteks Sinalepa koolijuhataja ja Viktori naabertalu pererahva kirjavahetus. Koolipapa on kirjutanud väikesele sedelile meeldetuletuse, et Värava talul on koolile puudenorm tegemata. Värava talu püüab ennast vastukirjas välja vabandada. Koolipapa aga ei jäta, kuni on puud kätte saanud. Paljud sellised paberid on ta kodukanti tagasi ostnud osta.ee kaudu, sest kohalikud on need vanavarakorjajaile ära andnud.

Õues ja kuuri all on tal aga hulga põllutööriistu ja masinaid. „Roostes raudnaelast rehepeksumasinani,” sõnab Viktor.

Ent praegu võib Viktor muuseumi järele vaid õhata. Sinalepa õigeusukiriku pastorimaja, kus omal ajal oli Sinalepa kool ja kuhu Stepin koos kohalike mõttekaaslastega tahtiski muuseumi asutada, andis Ridala vallavalitsus uuele omanikule. Too lubanud sinna vanadekodu teha. Mitu aastat on läinud, aga pastorimaja ümber lokkab endiselt umbrohi. Viimati võeti seal üles filmi „Surnuaiavahi tütar.”

Lähtru mõisa kell

Viktor ei oska öelda, mitu kella tal värkstoa seina ja kappide peal on, kuigi ta on väga korrektne mees. Tal on üles pildistatud ja kaante vahele pandud asjad, mida ta kuskilt on ostnud. Need ei ole sugugi sellised, nagu nad praegu paistavad. Nad nägid ostes väga närused välja, katkised ja tihtilugu mitmeks tükiks lagunenud.

„See siin on Suure-Lähtru mõisast,” näitab Viktor ühele nikerduste ja nuppudega seinakellale. Teisest seinast vaatab Suure-Lähtru kellale vastu tagasihoidlikum Ohtla mõisa kell.

Lähtru kella sai ta nii, et kui Viktor aastaid tagasi Martnas midagi ehitas, tuli kelladest juttu ja üks mees mainis, et tal on ka kodus üks suur kell.

„Mida sa sellega teed?” küsis Viktor.

„Ei midagi,” tuli vastus.

„Kas kaubale saab?”

Sai kaubale. Viktor andis mehele pudeli viina ja oma käekella.

Küsin, kas Suure-Lähtru omanik Mart Helme pole kellakaupa tegema tulnud.

„Ta ei teagi, aga karta on, et nüüd saab teada.”

Kas olete välja mõelnud, mis hinnaga talle selle tagasi müüte?

„Ei taha kellasid müüa,” ütleb Viktor leebelt, aga väga kindlalt.

Kurtna laat, koguja Meka

'„Siit ja sealt,” ütleb Viktor kellade saamise kohta. „Põhiline on Kurtna laat.”

Kurtna laadast ei saa Viktor üle ega ümber. Mai ja oktoobri esimesel pühapäeval kogunevad Tallinna külje alla Kurtnasse tuhanded vanavarahuvilised. Viktor on seal alati kohal. Hakkab varavalges minema, sest kui kella 11-12 paiku on Tallinna inimesed üles ärganud ja kohale tulnud, siis saab laadal vaid trügida, külg ees.

Viktor läheb sinna oma Žiguliga. Kõik, kes tulevad vana autoga, võivad laada lähedale parkida. Teised peavad mitu kilomeetrit vantsima, enne kui laadaplatsile jõuavad. Muul ajal sõidab Viktor samuti Žiguliga.

Kellahuvi on pärit koolipõlvest

Kui Viktor oli 11-12aastane Sinalepa koolipoiss, tuli neile kooli uus õpilane. Pikk ja vibalik, ei hääldanud k-tähte välja. Temal olid kodus kellad seina peal, see oli poisi hobi. Sealt sai Viktor nii kõva pisiku külge, et kooli lõpuks olid kõik kellad Viktori kodus seina peal. Kõige viimast kella andis ära moosida, mitu aastat läks, aga lõpuks see õnnestus.

„Urat võta see ell ja ao mu silmist!” öelnud too poiss Viktorile viimast kella ära andes.

Vanimad kellad on Viktori seinal 1800. aastate algusest. Kellade seas on tal uhkemaid ja lihtsamaid. Ühe õige tillukese kella kohta ütleb Viktor, et selle on üks kellassepp enda tarbeks teinud, tegi taskukellale puust karbi ümber.

Haruldaseks peab ta väheldast kolme kellamänguga kella. See oli ostes jubedas seisus, aga Viktor vaatas, et midagi on sellel teisiti. Võttis kaane tagant lahti – selge. Müüja küsis kella eest kümneka.

„Oleks võinud veel alla kaubelda,” muheleb Viktor.

Viktori sõnul ei ole ta internetist ostes petta saanud. Ainult niisugune lugu on temaga juhtunud. Ta ostis mingi märgi ja jäi seda ootama. Aeg läks, aga kirja ei tulnud. Et see polnud kuigi kallis märk, siis ta väga ei kurvastanud. Ent läks kaks päeva vähem kui kaks aastat ja siis see kiri koos märgiga tuli. Nii kaua oli märk Tartust teel olnud.

Maarja Jõevee, ära kaota lootust

Viktor on õppinud kelli parandama. Ta oskab kellakapile nuppe jm vidinaid juurde treida, ta on tuttavaks saanud – jälle see Kurtna laat! – inimestega, kes teavad kelladest kõike ja kellel on osi, mida kuskilt mujalt ei saa, või kes oskab vajaliku vidina treida.

„Kell on nagu inimene, kui on viis aastat voodis pikali olnud, tuleb ta uuesti käima õpetada,” ütleb Viktor.

Inimesed toovad talle ka oma vanu kelli parandada. Sellega seoses on Viktoril südamel üks lugu Lihula mõisa kellaga. Käsitööõpetaja Maarja Jõevee tõi selle kella Viktorile parandada. Viktor pusis tükk aega, sai kella korda, aga kui hakkas kella tagasi viima, kukkus vedru puruks.

„Maarja Jõevee, ükskord ma selle kella jälle korda saan,” palub Viktor selle lubaduse loo sisse panna.

Kõrtsigrammofon ja kurbade rõõm

Üks grammofon Viktori kollektsioonis on õige suur ja huvitav. See on olnud kõrtsipill, mis hakkab siis mängima, kui väikesesse sahtlikesse münt panna ja nupule vajutada.

„Kõrtsmik keeras õhtul rahalaeka lahti, võttis raha ära ja keeras jälle kinni,” näitab Viktor, kuidas asjad käisid. Ka grammofonid on ta ise töökorda seadnud ja plaate ostab ta muidugi Kurtna laadalt. Seal on tal kõva konkurent, tuntud psühhiaater Arvo Haug, kes noolib samuti vanu plaate.

Viktori värkstuppa mahuvad ära ka mõned päris suured ikoonid. Ühe ikooni raami ehitas Viktor üles terve talve. Teisel ikoonil oli kolm kihti maalinguid. Kõige alt tuli välja Neitsi Maarja ja selle on Viktor restauraatoril lasknud nüüd taastada. See on 1700. aastate lõpust pärit „Kõikide kurbade rõõm”.

Isehakanud hõbesepp

Ehtetegemise kihu sai Viktor Jaak Leppiko vanavarapoest Haapsalus 2010. aastal. Kui Viktor poodi sisse astus, käis seal üks kirglik kauplemine. Üks Lihula proua tahtis ära müüa oma emalt saadud paatri. See oli eriti uhke Lihula naise kaelaehe, viis rida hõberahasid, sealjuures veel Lihula kuulsa meistri Baumanni kodarrahadega.

„Küll oli neid tore vaadata, mõlemad olid kauplemisest juba päris märjad,” meenutab Viktor. „Üks ei taha maksta, teine ei taha odavalt ära anda.” Viktori mäletamist mööda lepiti lõpuks kokku 7500 krooni peale.

„Seal siis mul kihvatas, et kas mina ei saa sellise asjaga hakkama,” meenutab Viktor. Ta uuris raamatukogus läbi palju raamatuid, sai ühe päris kullasepa käest jootmise õpetuse raamatu ja hakkas pihta.

Lihula paatri aga ostis vanavarapoest ära kuulus hõbedakoguja Alur Reinans, ostist selle paar kuud enne oma surma. Nüüd peaks see ehe olema Eesti rahva muuseumis, sinna Reinans oma kogu pärandas.

Nüüdseks on Viktor teinud igasugu paatreid, ühe tellis temalt isegi Sinalepa mõisnike Kursellide järeltulija.

Viktor räägib, et Ridala kihelkond oli vaene, seal nimetati paatriks ka ühekordset seitsme kodarrahaga kaelakeed. Kui kee küljes oli vähem rahasid, siis oli tegemist lihtsalt kaelarahaga. Lihula oli kõige rikkam kihelkond, seal pidi viis rida rahadega keesid kaelas olemas, siis oli see alles paater.

Ühe kodarraha tegemine pole naljaasi, see on peen hõbeda- ja jootmise töö, võtab paar päeva aega. Viktor pole arvet pidanud, kui palju ta selliseid keesid on teinud. 

Vahel läheb süda täis

Ühe uhke pronksküünlajala päästis Viktor ära vanaraualaost, kus see tükkidena vedeles. Vanaraualaost ja ahjusuust on ta välja toonud veel mõndagi.

Viktoril läheb süda täis, kui ta mõtleb, mida kõike on inimesed minema visanud, vanarauda viinud või ära hävitanud.

Ridala sovhoosi arhiiv aeti ahju. Oma käega ajas Viktor kooliahju Ridala kooli vanu pabereid. Ta oli seal katlakütja ja ühel hommikul oli suur hunnik paberit katlamajas. Vanade vihikute seast leidis Viktor oma esimese ja teise klassi vihikuid. Ta tegi tuttavatele palju rõõmu, kui luges telefonis ette nende kunagi kirjutatud kirjandeid.

Väärtuslikumad paberid tõstis ta kõrvale, teiste seas ka Ridala kooli kunagise projekti. See ei läinud käiku, ilmselt seepärast, et oli liiga pompoosne. Kõrvale tõstis ta ka õigeusukiriku juures asunud kooli hindmaisprotokollid 19. sajandist.

See kõik polnudki ammu, kümmekond aastat tagasi, kui kool sai juurdeehituse ja maakütte.

„See on ju kultuuri hävitamine,” pahandab ta.

Mõisakoka ja okupandi poeg

Viktori ema oli Sinalepa mõisas alguses toatüdruk ja hiljem kokk. Kui mõisnikud 1939. aastal Eestis lahkusid, jagasid nad oma vara laiali ja siis pudenes neid ja Viktori koju. Viktor on üles kasvanud mõisast pärit voodis, oma lapsepõlvest mäletab ta riidekappe, lauanõusid ja vaagnaid.

Isa poolt on Viktor vene verd.

„Eks ma ole ka okupandi poeg,” ütleb ta. Kui Sinalepa mõisa külje alla tehti 1939. aasta baaside lepingu alusel lennuväli, siis oli Viktori isa üks, kes sinna Venemaalt tööle tuli. Ta oli lastekodu laps ja jäigi Sinaleppa.

Viktor pole kooliharidust eriti taga ajanud.

„Inimene õpibki ise,” vastab ta küsimusele, kus ta on kellassepa ja hõbesepa, tisleri ja ikooniparandaja tööd õppinud. Enda kohta ütleb ta lihtsalt: „Kohalik külasepp ja kogu lugu.”