Eestlane Austraalias: unistustega tasub ettevaatlik olla

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

morrison_eestlane_austraalias_ingrid_f_erakogu

Kuus nädalat tagasi panin pearaamatupidajana pliiatsi lauale ja arvuti kinni suures viiest firmast koosnevad grupis. Ettevõte oli tore ja omanikega suhted head, seega andsin neile lahkumisavalduse kümme nädalat ette, et saaksime koos ja rahulikult mulle asemikku otsida ja talle asjad üle anda.

Õnnestuski leida šoti härrasmees, kes otsis veidi rahulikumat tööd. Seal, kust tema tuli, olid käibemahud kordi suuremad ja grupi ettevõtted laiali mööda USAd, Uus-Meremaad ja Austraaliat. Seega viiene komplekt Hiinas ja Austraalias paiknevaist firmadest kõlas nagu puhkus. Leppisime kokku, et kui vaja on, tulen talle appi. Homme ongi see päev.

Mingit otsest põhjust mul töölt lahkumiseks polnud. Kuigi vahel läks närv ikka mustaks küll, sest lapsed pidid jääma pikapäevarühma, ja mõnikord juhtus ka seda, et pidin nädalavahetuse veetma tööd tehes. Siis aga läks frustratsioon üle ja kõik oli jälle korras.

Ootasin suve väga, sest olin mentaalselt väsinud. Nüüd on käes jaanuari viimased päevad, suve on veel kuu aega ja tundub, et mind kimbutab identiteedikriis. Lapsed läksid kooli, esmaspäeval läksid kõik tööle – ja mul ei ole kuhugi minna. Mind ei oota kontor ega kolleegid. Pole vaja ühelegi koosolekule minna, milleks valmistudes olin öö magamata.

Kas see kaua oodatud vabadus, millest ma mitu kuud nii väga unistasin, ei olegi siis seda väärt?

Jah, ma registreerisin ennast seitsmele maratonile, milleks on vaja trenni teha, ja leidsin mitu huvitavat koolitust, et end erialal täiendada. Mis peamine – lõin oma ettevõtte, tegin sellele veebilehe ja mida kõike veel. Et ajan seda päris oma asja.

Kurtsin täna oma segadust sõbrannale, kui temaga kohvitamas käisime. Ta vaatas mind üllatusest suurte silmadega. „Tõsiselt räägid või?! Sa elad ju praegu oma unistuste elu!” hüüatas ta ja pakkus, et äkki on mul hoopis keskeakriis.

See mõte intrigeeris mind. Äkki tõesti! Helistasin mõned oma sõbrad läbi, et küsida, kuidas selle asjaga siis on.

Arvamused ja kommentaarid on väga üllatavad ja kohati ka šokeerivad.
Üks sõber, kes on väga edukas kinnisvaraarendaja, kes kohe pensioniikka jõuab, ütles, et ta ei tööta enam ammu raha pärast. Tal piisab raha nii enda kui ka oma laste eluajaks. Aga tal peab olema eesmärk, mille nimel hommikul voodist tõusta ja majast välja minna, ning selleks on töö. Talle meeldib näha, kuidas vundamendist kerkib hoone ja kõik muu, mis ühe maja ehitamise juurde käib.

Teine sõber arvas, et kui tal naine tööl ei käiks, oleks nende abielu juba ammu läbi, sest kui naisel oleks vaid lapsed ja kodu, jääb eneseteostusse auk. Siis juhtub see, millest palju räägitakse, et naised hakkavad asju üle mõtlema ja tekitama probleeme seal, kus neid tegelikult ei ole.

Üks sõbranna leidis, et koduperenaisest ema loob lastele halva eeskuju – neile jääb mulje, et polegi vaja tööd teha ega pingutada, et saaks soovitud elustiili nautida. Aga teine sõbranna jälle ütles, et kui ta ei oleks kodune, poleks mehel võimalust karjääri teha ega saaks nad endale lubada sellist elustiili, nagu neil praegu on. Kogu majapidamine ja lapsed nõuavad oma osa ja see on valdavalt kõik naise õlgadel.

Üldine „kohtuotsus” oli aga ikkagi see, et probleem on minus. Ma lihtsalt ei oska olla, kui mul pole korraga sada asja käsil. N-ö istuma jäämine tekitab minus stressi ja tunde, et ma nagu ei kuulugi kuhugi. Neil on vist õigus.
Meenutasin, kui me lastena nõukaajal kasvasime. Tegime kõike korraga ja vaheldumisi – kool, mitu trenni ja siis veel igasugused ringid. Suvel oldi laagris või malevas. Me ei vedelnud kunagi niisama, kogu aeg oli justkui tuli takus, sest mida rohkem teed, seda rohkem jõuad.

Ega siin seda väga mõisteta. Lapsed on lapsed ja noored on noored ning vanemad soodustavat igati nende elu nautimist ja aastaid ilma kohustusteta.

Nii ma siin siis maadlen nüüd oma tunnetega, juba kahetsedes, et oma töö ära andsin. Kõik need toredad ideed, mida oma vabadusega pihta hakata, on hajumas ega tundu üldse enam nii ilusad ja ihaldatavad.

Kummalised me oleme ikka – tahame seda, mida ei saa ega oska hinnata, mis meil on.

Tänasel lool on moraal: nautige seda, mis teil on. Rohi teisel pool aeda ei ole alati rohelisem.
Ma lähen hakkan igavusest nüüd kappe koristama.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
3 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
banco
8 aastat tagasi

Tere, ma olen kirjalikult seda tunnistust, sest ma olen tõesti tänulik selle eest, mida UniCredite Rahandusasutused tegid minu ja mu pere. Kui ma arvasin, et seal ei olnud lootust, see laenufirma tuli ja teha oma pere tunne jälle elus laenates meil laenu väga madala intressimääraga 2%. Noh, ma olen otsinud laenu, et lahendada oma võlad viimase kolme kuu jooksul, kõik kohtasin scammed ja võttis minu raha, kuni ma lõpuks täidetud Jumal saatis laenuandja. Ma ei ole kunagi mõelnud, et on ikka tõeline laenu andjad internetis, kuid minu suurim üllatus sain laenu ilma raiskab palju aega. Niisiis, kui teil on seal… Loe rohkem »

täpselt
8 aastat tagasi

need jutud ei lähe ikka üldse eesti inimese eluga kokku.Siin meil on elu palju raskem ja mured teised.Inimesed ei võta haiguslehte,et palgas ei kaotaks.Sina aga nutad,et mis nüüd vabal ajl teha.Aga eks heast elust tule samuti inimesel probleeme.Mõtted on ju sul ilusad aga meile on see kõik eluvõõras.Enamik inimesi sinu endisel kodumaal võitleb igapäevaselt selle nimel,et üldse ellu jääda,tervist mitte kaotada,suuta lapse kasvatada-koolitada ja vanavanemaid hooldada.Oled nats siit meie elust lihtsalt võõrandunud.

Rxxx
8 aastat tagasi

“N-ö istuma jäämine tekitab minus stressi ja tunde, et ma nagu ei kuulugi kuhugi. Neil on vist õigus.”
Jah, Ingrid, neil on õigus. Eestis oled samuti eikeegi, ja kuulud eikellegimaale. Siin ei sõltu töölt ära tulek alati vaid endast. Ja valikud on olematud.