Rahvakohtunik Remsu, tõe ja õigluse eest

Rahvakohtunik Remsu kinnitab, et Eestis on kohtutega kõik korras – ei mingeid kallutatud jõude. Foto: Arvo Tarmula

Kirja- ja filmimees Olev Remsu otsustas kindlaks teha, kas eesti kohtusüsteemides möllavad kallutatud jõud, nagu pärast mõnd skandaalset protsessi öelda tavatsetakse, ja hakkas rahvakohtunikuks.

Mõned head aastad tagasi sai Remsul küllalt. „Nii Tallinnast kui ka Tartust,” täpsustab ta.

Kuus aastat tagasi kolis Remsu Haapsallu ja naudib nüüd suvituslinnas elamise idülli. „Tulin linnakära eest vaiksemasse kohta. Siin on parem,” ütleb mees ja lisab, et vaatab just koduaknast, kuidas detsembritorm möllab. Kirjamees on rahul.

Mis ajast te rahvakohtunik olete?

Olen Pärnu kohtu Haapsalu kohtumaja rahvakohtunik teist tähtaega, seega viiendat aastat. Protsesse on olnud vähe, kuid selle eest on need olnud huvitavad. Olen kõrvalt näinud kohtuniku ning advokaadi ja prokuröri tööd ja tunnen nende vastu siirast lugupidamist. Varem teadsin seda kõike meedia kaudu, eriti filmidest. Nüüd näen, et olukord on hoopis teistsugune.

Miks teist rahvakohtuniks sai? Mis teid selles paelub – niisama ajaviiteks seda ilmselt ju ei tehta?

Olen alati olnud sõltumatu kohtu tuline pooldaja. Ei ole demokraatiat ilma sõltumatu kohtuta. Valimised võivad olla vabad ja otsesed, opositsioon võib sõna saada parlamendis ja ajakirjanduses, valitsust võib umbusaldada, aga kõik need positiivsed nähtused ei toimiks, kui kohus alluks kellegi käsutamisele. Kuna aga meie ajakirjanduses esineb tihti süüdistusi, et kohus on kallutatud, et õigusorganid töötavad kellegi kasuks, siis otsustasin ma seda omal nahal kontrollida.

Kogumulje on tänaseni niisugune, et kõik on õige ja aus ning selle üle on tõesti hea meel. Võin kindlalt öelda, et meie kohus töötab korrektselt, nii nagu see ühes demokraatiariigis peab olema. Nõukogude ajal helistati iga vähegi tähtsama protsessi korral linna- või rajoonikomiteest ja kästi langetada otsus, millist partei vajalikuks pidas. Äraseletatult – mis kellelegi parteilasele kasulik oli.

Kui tihe on teie „töögraafik”?

Kohtus tuleb käia harva. Sageli selgub veel viimasel hetkel, et istung jääb ära. Ikka venib mingi ekspertiisi tulemuse selgitamine, ei sobi aeg advokaadile, hagejale või ka kostjale.

Milliste elualade esindajad on teie kaasrahvakohtunikud?

Ma ei tea, kellena töötab teine rahvakohtunik minu kõrval. Mingit omavahelist tutvumist ei toimu, see kuulub kohtuõhkkonna juurde. Mingil määral võiks ju tutvumine tähendada teise mõjutamist, kuigi seda loomulikult ei juhtu.

Millised on rahvakohtuniku kohustused?

Mina keerulist paragrahvistikku suurt ei tunne. Ma otsustan oma sees umbes nii, nagu seda tehakse anglosaksi vandemeeste kohtus – kaalun kuuldud ja esitatud tõendeid oma terve talupojamõistusega, vaen tunnistajate, advokaadi ja prokuröri sõnavõtte ning selle järgi langetan otsuse. Mul on tunne, et kaasrahvakohtunik teeb samuti. Kohtunik aga tunneb täpselt seadustikku, paragrahve ja võimalikke karistuse määrasid, mul ei ole mingit vajadust kahelda tema teadmistes.

Otsused oleme langetanud ühel häälel. Esimesena ei ütle oma arvamust välja mitte kohtunik, vaid meie, rahvakohtunikud. Kui seda teeks kohtunik, siis võiks ju siin olla tegu mõjutamisega.

Ütleme nii, et otsus peab olema tõene, õiglane ja õige. Ma kujutan ette, et rahvakohtunikud vastutavad tõe ja õigluse eest, kohtunik tõe ja õiguse eest.

Mis on selles ametis kõige keerulisem? Kuidas on lood vastutuse ja stressiga?

Suures laastus võib kohtupidamise jagada idalikuks ja läänelikuks. Idaprintsiip tähendab, et karistame pigem süütuid, peaasi et nende hulgas oleks süüdlane. Lääneprintsiip ütleb, et ennemini jooksku süüdlane vabaduses, kõige tähtsam, et mõni süütu ei kannataks. Olen täiesti veendunud, et neil protsessidel, kus mina olen osalenud, pole ükski süüdlane kannatanud. Selles seisnebki minu ja kindlasti kogu kohtu vastutus. Stressi ei ole, igav ka ei ole.

Kuidas paistab eesti elu läbi rahvakohtuniku silmade?

Mina, pikalt nõukogude ajal elanud inimene, olen ühelt poolt uhke, et meie kohus on demokraatlik ja sõltumatu, teiselt poolt tundub mulle, et puhuti minnakse liiga üksikasjalikuks. Tehakse muudkui uusi ja uusi kalleid ekspertiise, kas siis advokaadi või prokuröri nõudmisel. Nii venivad need protsessid igaviku pikkuseks. Mulle kui inimesele, kes ei ole kõigi üksikasjadega kursis, tundub, et asja võiks ajada kiiremini, ilma et tõde, õiglus ja õigus kannataks.