„Väljas talv ja tore jää, uisutada ülihää!” algab Haapsalus elanud luuletaja Ernst Enno luuletus „Uisutajad”.
Pärast pikka sooja ja sombust sügist ning igatsust lume ja korraliku talve järele oli kõik see äkki käes: alguses korralikud külmakraadid ja siis kohe otsa paks lumevaip – peaaegu nagu unistuste talv. Kelgud-suusad-uisud otsiti kapinurgast välja ning Väikesel viigil võetakse rataskaari üht- ja teistpidi.
Siiski tundub, et nii mõnelgi inimesel on eufooria saabunud talvest vallandanud hulljulguse ja kaotanud igasuguse ohutunde. Mille muuga seletada jääle tükkimist kohtades, kus pole ametlikku uisu- ega jääteed, vaatamata hoiatustele ja üleskutsele ettevaatlikkusele.
Iga terve mõistusega inimene saab aru, et puhas lollus on öösel autoga jääle sõita. Praegu on hea ilkuda õnnetu autoomaniku üle, kes pidi nuputama, kuidas jäätunud auto merest kätte saada.
Võib enam kui kindel olla, et tol öösel Rohuküla lähedal jääle sõites polnud noormehel plaanis läbi vajuda, nagu ei läinud ka kalamees öösel Kasari jõe jääle lutsu püüdma mõttega jääst läbi vajuda ja elu kaotada.
„Minuga ei juhtu ju midagi,” mõtlesid ilmselt needki, kes enne ametliku jäätee avamist autodega üle Tagalahe sõitsid ja sellega Facebooki piltidel uhkustasid. Väga hea, et sel korral õnneks läks, autod ja inimesed terveks jäid ning ka rajatav jäätee jäi rikkumata. Aga kui ei oleks läinud?
Ettevaatusele kutsuvate hoiatuste järgimine pole siiski mitte nõrkuse, vaid terve mõistuse näitaja ning oma adrenaliinivajadust saaks ehk rahuldada ka mõnel muul moel kui ennast ohtu seades.
Päästeteenistuse ülem:päästevest peab alati olema.Praeguse ilmaga on juba 2 min. vees olekut eluohtlik.Soomes on õnnetujuhtumeid vähem,sest ollakse hoolsam,märgatakse ka naabri muresid.
See jäätee oli juba pea paar nädalat märgitud ja tähistatud ning sisse sõidetud.
Kuidas siis seda tehti? Kas jalgsi või?
Ju siis kandis jää sõidukit, aga jäätee avamisega venitati nimelt.
Tähistatud ja vaba sissepääsuga jäätee kutsus ju sõitma.
porque no los dos?