0

Eestlane Austraalias: Püüa päeva!

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

eestlane_austraaliass_ingrid_f_erakoguIngrid Morrison. Foto: erakogu

Esmalt, kallid lugejad, head ja õnnelikku uut aastat! Loodan, et alanud aasta on parem kui eelmine, mis oli minu ja mu sõprade elus üks raskemaid aastaid. Kes jäi väga raskesti haigeks, kes kaotas töö, kes kaotas nurjunud äritehingute tõttu palju raha. Mis mu meelest aga kõige hullem – aasta viimasel kolmel nädalal lagunes nelja minu väga lähedase sõbra pereelu. Üle kümne aasta abielu, ühised lapsed… Ühel hetkel oli mul juba hirm telefoni vastu võtta – äkki on järjekordne lahkuminekukõne. Kuna nad on minu väga lähedased sõbrad, puudutas see mind väga valusalt. Tundsin end kui tühjaks pigistatud sidrun, kurbus ja negatiivne tegid oma töö.

Loodan, et see aasta toob meile kõigile paremaid uudiseid.

Minu tänane jututeema on hoopiski „Déjà vu” ja „Estonians are everywhere”. Nimelt olen neid ridu kirjutades Hawaiil Honolulus Waikiki rannal kümnepäevasel puhkusel. Olen siin olnud vaid kolm päeva, aga peale kohaliku kultuuri on mind juba jõudnud üllatada tõsiasi, et üht saare populaarsemat restorani juhib üliedukalt eestlanna Helle, ja juba viis aastat. Ta on oma tiiva alla võtnud ka ühe Eesti tüdruku, kes on restoranis ettekandja. Mul õnnestus kohtuda restorani New Yorgis elavate omanikega, kellele kuulub USAs 15 restorani. Nad ei jõudnud Hellet kuidagi ära kiita ja ütlesid, et kui nad saaks teda kloonida, oleks neil juba sada edukat restorani. Et selle kiituse mastaabist aimu saada, guugeldage restorani omaniku Wolfgang Pucki nime – see annab aimu, kui kõrges liigas see staarkokk mängib.

Kui ma parajasti lennujaamas telefonist Facebooki sirvisin, selgus, et Peeter, mu vana sõber ja kolleeg Lauri Laubre juures töötamise aegadest, on parasjagu eestlaste rühma giidina Austraalias. Peale tema jooksin veel mõnede Eestist pärit sõpradega kokku. Maailm on ikka endiselt väike!

Järgmine üllatus tabas mind rannas õhtusöögil. Nimelt korraldab hotell siin igal teisipäeval rannagrillipeo, kus pakutakse peamiselt kohalikke mereande. Üllatus saabus veinikaarti lapates – Robert Mondavi Chardonnay! Selle veini juurde käib lugu, mis läheb aastasse 1998, mil käisin Napa Valleys Californias.

Olles suur veinihuviline ja lõpetanud äsja Eesti sommeljeede kooli esimese lennu, veetsin seal ühe nädala. Iga päev võtsin ette mõne veinimaja. Kui see vähegi võimalik oli, kohtusin ka kohalike veinimeistritega ja maksin degusteerimistele pääsemiseks hingehinda. Selgituseks olgu öeldud, et USAs tuleb veinimaja külastamise eest päris kenake summa välja käia, Austraalias on see aga tasuta – tule ja proovi, kui palju soovid!

Üks veinimaja, mis mulle Californias eriti muljet avaldas, oligi Robert Mondavi. Esmalt muidugi veinide pärast, aga eriti just selle veinimaja kultuuri tõttu. See uhkus ja entusiasm oma asja ajamisel ning teenindus ületas kõik, mida ma seni kogenud olin. Mis iganes veini kohta ma midagi küsisin, teadsid teenindajad vastust kõigile küsimustele ja need teadmised serveeriti mulle suursuguse naeratuse saatel. Muidugi viisin sealt tookord kaasa hulga veine ja suveniire. Aja jooksul tulid aga peale juba uued veinimajad ja lemmikveinid ning Robert Mondavi vajus unustuse hõlma.

Kuni tänaseni.

See oli täielik déjà vu! Meenus reis Californiasse, sealsed maitsed ja lõhnad, need emotsioonid ja tunded. See oli reis täis õnne, armastust, seiklusi ja elamusi. Lasksin end sel mälestustemaailmal täielikult endasse haarata – ma ju tean neid tundeid, maitseid ja elamusi! Ma olen kõike – seda veini, päikeseloojangut, grillitud homaari – komplektis juba kogenud! See kõik tuli minu juurde tagasi hetkel, mil võtsin esimese sõõmu tuttavast veinist.

Olin lummatud. Lummatud nüüd juba üsna kaugest minevikust, mis korraga oli nii lähedal. Mind valdas ülevoolav tunne, mis tõi naeratuse näole – mul on võrratuid elamusi, mida saan veel kord läbi elada ja nautida vaid ühe veinisõõmu järel.

Miks ma sellest nüüd siis kirjutan? Põhjus lihtne – meile on antud vaid üks elu. Elagem seda nii, kuidas meile kõige paremini sobib. Olgem üle halvustavaist märkustest, mis üritavad meil jalad alt lüüa. Me peame endale lubama hetki, mis ka aastakümneid hiljem naeratuse näole toovad ja ihu värisema panevad. See ei pea olema Californias joodud vein. See on hetk, mille tahaks endasse salvestada, et see kunagi taaselustada.

Selline veidi filosoofiline lugu siis seekord, millega on hea aastat alustada.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
ei ole kade
ei ole kade

aga mis filosoofia ma siit välja loen ? Püüa hetke,jäädvusta see hetk, ja veel parem kui see tegevus ,mida siis hiljem meenutada,toimub kuskil veinimõisas,luksusliku veini ja toiduga….või siis kuskil paradiisisaare valgel liival.Olegem ausad, reaalne elu Eestis on ikka midagi muud……palju neid inimesi on ,kes sellist luksus nautida saavad,et siis hiljem ikka ja jälle seda meenutada ?

ei ole kade?
ei ole kade?

Kuule, loe uuesti. Näe, ma trükin sulle võtmelause ka siia:
See ei pea olema Californias joodud vein. See on hetk, mille tahaks endasse salvestada, et see kunagi taaselustada.

Sinu jutus karjub selline kadedus ikka välja, et kole kohe. Kes sul keelab osta poest pudel veini ja minna seda kuskile mererannale jooma? 5-6 euri on luksus või? Et tore mälestus võib jääda ainult asjast, mis on sigakallis?
Sa ei saand siis selle jutu mõttest kohe üldse aru 😀

wpDiscuz