Eesti epeenaiskonna ümber sünnivad uskumatud lood. Esimest korda Eesti spordiajaloos on naiskonna neljale kohale kuus maailmatasemel kandidaati. Näiliselt nii roosilises seisus ei olnud asi aastaid tagasi isegi mitte suusatamises. Tollaste tippude Andrus Veerpalu ja Jaak Mae kõrvale oli raske leida veel kaht võrdväärset suusatajat.
Vehklejail on seis aga veelgi huvitavam. Neljale kohale kandideerib lausa kuus tippvehklejat. Nende hulgas on eksmaailmameistreid, maailma karikaetappidelt esikümnekohti noppinuid ja muidu suurte kogemustega vehklejaid.
Ometi ei ole kõik nii roosiline, kui esmapilgul paistab. Kui koondise hingeellu lähemalt süüvida, on kaugelt näha, et õhus on pingeid – mida muud saabki oodata, kui neljale kohale on kuus kandidaati. Intriigid on sellesse stsenaariumisse juba eos sisse kirjutatud.
Pingeid kruvib üles naiskonna peatreeneri Kaido Kaaberma esmapilgul ebaloogilisena tunduvad valikud. Nimelt esindab naiskonda sel hooajal stabiilselt kuuendal positsioonil olnud Julia Beljajeva. Katrina Lehis pidi ühe ebaõnnestunud turniiri tõttu vahetama Eesti teise positsiooni neljanda vastu ja pärast seda enam naiskonda ei mahtunud.
Oma õpilase kaitseks on tema treener Helen Nelis-Naukas häälekalt välja astunud, rõhudes sportlikule printsiibile. Kõik see on õige, kuid seda saab vaadata ka peatreeneri vaatevinklist. Tema on see mees, kellel lasub kohustus panna kokku naiskond, koostada võistlustaktika ja vastutada saavutatud tulemuse eest. Kui ta langetaks otsuseid nii, nagu keegi talle ette dikteerib, ei oleks ta enam peatreener.
Naiskond ei ole olümpiale kvalifitseerunud, kuid võistlus käib selle nimel. Kui Kaaberma tüürib naiskonna Riosse ja seal ka kõrgele lõppkohale, peaksid vehklejad ja fännid rahul olema. Kui olümpia jääb kättesaamatuks või langetakse välja eelringis, ei tahaks keegi Kaaberma nahas olla.
Strateegia on see kuidas sebida raha õlle ostmiseks, taktika on see kuidas pook sabast maha raputada.
Mitte ainult Kaabermaa jaoks…
Sõnad “taktika” ja strateegia” on Kaabermaa jaoks hiina keel.