USA tippkutid andsid Kiltsi lennuväljal võimsa õhuetenduse

Foto: Arvo Tarmula

USA ründelennukid käisid Kiltsi lennuväljal harjutamas maandumist oludes, mis ei ole lennukite maandumiseks ette nähtud. Lääne Elu käis sündmuskohal, et liitlaste jõu- ja ilunumbreid oma silmaga näha.

Keerame nõukaaegsete angaaride juurest Kiltsi lennuväljale. Lennukeid pole siin enam ammu ega ka lennujuhtimistorni. Ainukesed masinad, mis siia aeg-ajalt tulevad, on autod, millega rohkem või vähem ametlikult kiirendamas käiakse. Meil on aga siseinfot, et kuskil siin peaksid olema USA õhuväe ründelennukite maandumisharjutust assisteerivad lahingukontrollijad. Me ei näe ühtegi autot ega inimest, mis viitaks militaarsele päritolule. Lennuraja äärde on pargitud tavaline sinine kaubik ja must universaal, mille ümber hängivad muretult kutid, kes näevad välja nii, nagu oleksid nad tulnud lennuväljale niisama oma rõõmuks kummi vilistama. Aga selliste autodega?!

Silmitsen neid hetke kõhklevalt ja astun siis lähemale. Selgub, et nemad ongi military. Ryan, üks lahingukontrollijaist kohendab oma musti päikeseprille ja selgitab, et nad kannavad vormi ainult baasis olles. „Me ei taha endale tähelepanu tõmmata,” selgitab ta. Sel nädalal resideerivad nad Ämaris, nende „emabaas” on Saksamaal ja nad kuuluvad USA õhujõududesse.

Mitte miski ei viita sellele, et kohe-kohe hakkab juhtuma midagi ülimalt tähtsat ja veidi ohtlikkugi – mõne minuti pärast saabub Kiltsi lennuvälja kohale USA õhujõudude kaks ründelennukit A-10 Thunderbolt II. Nad peavad maanduma kohas, kus puudub selleks igasugune ettevalmistus. Lennurada muidugi on, kuid maa pealt ei toeta lennukite maandumist mitte miski ega mitte keegi. „Need lennukid on ehitatud nii, et nendega saab maanduda ka heinamaale, kui vaja,” räägib Ryan. Vaatan lennurada, mille „parim enne” sai juba aastakümneid tagasi läbi. Ryan naerab. „Pilootidel võttis see rada eile hambad lõgisema!”

Ja siis nad tulevad. Kauguses tekib taevasse kaks täppi, mis heidavad eredas päikeses aeg-ajalt metallihelke. Kuulda pole midagi – nii vaikselt tulevad. Täppide kasvades jõuab kõrvadesse kohin, mis aina valjeneb. Hetkel, mil täpid äratuntavalt lennukite kuju võtavad, muutub kohin mürinaks, aga see on endiselt ootamatult vaikne. Kui seda sõna neis oludes ikka kasutada saab, sest mürin on mürin, kuid see on oodatust siiski tunduvalt tagasihoidlikum. Ühele korralikule metal-kontserdile jäävad detsibellid igal juhul alla. „A-10 ongi USA õhuväe kõige vaiksem lennuk,” märgib Ryan. Ühtlasi on see Hog’iks (orikas – ingl k – toim) ristitud ühemeheline ründelennuk tuntud ka suurepärase manööverdusvõime ja suure tulejõu poolest.

Kaks hõbedast lindu lendavad üle meie peade, teevad ulja kaare ja kihutavad tagasi, et järgmise tuuriga veel madalam ülelend teha. Nad tulevad madalalt. Oi, kui madalalt! Vaatan vaimustusest tardunult minu poole kihutavaid lennuki ninale maalitud väikseid tigedaid silmi ja haihambaid, mille vahelt turritab välja seitsme toruga Gatling-tüüpi pardakahur, ja siis kihutavad nad möirates otse üle minu pea. Tundub, et mul tarvitseb vaid käsi tõsta ja ma saan lennukit puudutada. Ryan muheleb ja poetab, et eelmisel, esimesel lennupäeval tulid nad veel madalamalt.

Täna, teisipäeval, on ideaalne lennuilm. Taevas on selge, päike paistab. Tuult veidi küll on, aga mitte palju. Esmaspäeval seevastu oli taevas hall ja madal ning tuul tegi tühjal väljal omi trikke. Ryan räägib, et lennukid pidid tegema seitse-kaheksa ülelendu, enne kui maanduda otsustasid. Täna tulevad nad alla juba pärast neljandat tiiru.

„He’s coming down!” hüüab üks lahingukontrollijatest ja osutab käega itta. Õhkkond on endiselt lõbus ja sundimatu. Mehed klõpsivad mobiilide ja tahvlitega pilte, teevad videoid ja aasivad omavahel. Kõik on kontrolli all. Lennukikabiinides on korraliku staažiga piloodid USA õhuväe 23. lennugrupi 74. eskadrillist, mille ajalugu ulatub 1941. aastasse ja mis baseerub alaliselt Moody lennubaasis Georgia osariigis. Üks piloot on lahingulendur juba kakskümmend aastat. „Ta lendas eile ka,” märgib Ryan.

Ja siis esimene neist tulebki, teine tiirutab kuskil taamal. Kiltsi lennurada on umbes 2 km pikk ja Ryani sõnul Orikale täiesti piisav. Hainäoga Piksenool kihutab mööda rada meile aina lähemale. Juba suudan eristada pilooti kabiinis. Lennuk muudkui tuleb ja tuleb ning on lõpuks meile uskumatult lähedal – ta sõidab raja lõpuni, kus oleme oma vaatluspunkti püsti pannud, et seal „taskus” ümber pöörata. Olen võimsast lennumasinast umbes kümnekonna meetri kaugusel ja mul on võimalus imetleda selle eluka igat detaili. Piloot lehvitab, annab siis „gaasi” ja kihutab raja teise otsa. Saame teise lennuki esituses veel kord sama etendust nautida.

Ja ongi kõik? Mind valdavat kahjutunnet leevendab Ryan. „Nad teevad nüüd veel mõne tiiru lennuvälja kohal, enne kui Ämarisse tagasi lendavad,” selgitab ta. Nii ongi. Oi, kuidas nad tulevad! Nagu Hollywoodi kuulsas klassikas „Top Gun”, Tom Cruise peaosas. Seal lennati muidugi hoopis teiste masinatega – Tomcatide ja Skyhawkidega ning „MiG28-ga”, mida tegelikult olemas ei ole ja mida filmis „mängisid” hoopis F-5 Tiger II ründelennukid. Aga stiil on sama – uljalt ülbed kaared ja ülimadalad ülelennud, nii üksi kui ka paaris. Huilgan vaimustusest – see vaatepilt on võimas! „He’s crazy!” naeravad mehed ja mind informeeritakse, et too kahekümne aasta staažiga piloot on õhuvägedes oma lendamisstiili poolest legend, kes pakub publikule alati ka kenakese koguse adrenaliini. Ilmselgelt naudivad piloodid iga õhus veedetud sekundit ja lustivad nii palju, kui karmid reeglid lubavad. „Muidugi,” noogutab Ryan ja muheleb.

Ühelt ülelennult nad enam ei naase ja muutuvad silmapiiril täpiks. „Nad lendavad nüüd vist Ämari poole,” ütleb Ryan, tõstab käe päikesevarjuks silme ette ja uurib taevast. „Jah, kõik.”

Šõu on läbi. Autod sõidavad laiali. Sellest, et Kiltsi lennuväljal on üldse midagi toimunud, jäävad tunnistust andma vaid vanad autorehvid, mille lahingukontrollijad uudishimulike eemalhoidmiseks raja juurde kuhjasid.

A-10 Thunderbolt II

Maapealsete sihtmärkide ründamiseks ja maavägede toetuseks mõeldud USA õhujõudude ühemeheline ründelennuk A-10 Thunderbolt II (hüüdnimega Hog ja Warthog) on tuntud väga hea manööverdusvõime ja kanderelvade võimekuse poolest. Hogi esimene lend toimus 1972. aastal, õhuvägi sai esimese Hogi kätte 1975. aastal. Lennuki loomise lähtekohaks võeti 30 mm seitsmetoruline pardakahur ja lennuk konstrueeriti selle ümber. Tolle soomustläbistavat laskemoona kasutava pardakahuri laskekiirus on 4200 lasku minutis. Võrdluseks: Eesti kaitseväes kasutuses oleva automaadi Galil AR laskekiirus on 650 lasku minutis.

Tippkiirus: 706 km/t
Lennukaugus: 1287 km
Pikkus: 16,16 m
Kõrgus: 4,42 m
Tiivaulatus: 17,42 m
Mass: 13,154 kg
Hind: 18 800 mln USA dollarit
Tootja: FairchildAircraft

Allikas: Wikipedia, U.S. Air Force, Eesti kaitsevägi

Fotod: Arvo Tarmula