13. osa
Algamas on kooliaasta viimane nädal, 18. detsembril lähevad lapsed siin suvevaheajale. Nagu kombeks, viivad lapsed oma sõpradele jõulukaardid, ümbrikus ka väike šokolaad. Muidugi saavad kingitusi õpetajadki. Kunstiõpetuse õpetaja aga ütles, et ärgu lapsed talle šokolaadi toogu – ta lihtsalt ei kuulu šokolaadisööjate ridadesse. Mu poeg Joosep tundis siis huvi, mida õpetaja šokolaadi asemel sooviks. Õpetaja teatas, et väga meeldib talle punane vein.
Niisiis tuli 2. klassi õpilane Joosep koju ja küsis, et noh, kas siis pakime õpetajale kaardi juurde ühe ilusa veini. Ei saa salata – olin veidi segaduses ja arvamusel, et lapsed ei peaks küll kooli veini viima, ka kingituseks mitte.
Joosep jäi aga endale kindlaks. Mis siis ikka. Nii saigi kunstiõpetuse õpetajale kingikotti vein ja Mia meessoost klassijuhatajale läks kingikotti kaks Saku õlut. Nii lapsed hommikul kooli lähevadki – üks veini ja teine õlledega. Jõulukombed…
Eesti kogukonnaga peame jõule ikka 24. detsembril. See on nii olnud viimased kolmteist aastat – traditsiooniline Eesti jõululaud ja muidugi ka jõuluvana. Nii umbes pooltel Eesti kogukonnaliikmeil on kaasad austraallased, kes armastavad koonduda ühte lauaotsa kolmandat tükki seapraadi sööma, sest sült, rosolje, heeringas, verivorst ja hapukapsad on nende meelele ja keelele ikka veel võõrad.
Mäletan, neli aastat tagasi oli 24. detsembril 38 kraadi sooja, süldist sai supp ja seaprae-hapukapsa söömine oli selles palavuses tõeline piin. Aga sõime ja ikka nii, et pärast kõhud haiged. Sel aastal aga otsustasime süldipeo ära jätta, sest päris paljud veedavad jõulud hoopis Eestis. Läheme peredega hoopis suurele jõulukontserdile, mida saame nautida vabas õhus piknikutekil lebotades.
See päris tõeline jõulupäev on 25. detsembril. Lapsed on siis tavaliselt üleval juba kell kuus hommikul ja ootavad pingsalt, et vanemad ärkaksid – siis saab kuuse alla poetatud kingid avada. Hommikusöögi teeme kergemat sorti, lõunaks tuleb aga kolm põlvkonda kokku. Laud on lookas – kalkun ahjusingi, krevettide ja salatite all. Magustoiduks teeme alati Pavlova kooki ja inglise puuviljakooki. Peale selle ka mõned traditsioonilised Eesti road.
Väga populaarne on sel päeval ka väljas lõunatada. Enamik restorane on varakult välja müünud nii lõuna- kui ka õhtusöögi ja kes liiga hilja ärkab, enam löögile ei saagi.
Kodune lõuna läheb ühel hetkel sujuvalt üle õhtusöögiks. Kohale jõuavad ka need pereliikmed, kes päeva esimese poole ämma-äia juures olid. Selle õhtuga saab n-ö kohustuslik jõul läbi ja 26. detsembril saab puhkama hakata. Kes läheb rannamajja, kes reisile, kolmandad aga saavad sõpradega kokku, et jõule veidi vabamas vormis tähistada. Igaüks haarab kodunt oma eelmise päeva söömaaja jäägid kaasa ja asi kulgeb mõnusalt isevooluteed.
Kes enam koduseinte vahel olla ei taha, veedab pärastlõuna pubis, rannas või mõnes sellises restoranis, kuhu võib plätudega sisse jalutada.
Esimesel aastal võttis mul aega, et asjade sellise korraldusega harjuda – lund pole, palavus, ei mingit ootust, et kohe-kohe koputab jõuluvana uksele. Positiivne on ses asjas, et võõrustaja ei pea siin üksi kolm ööd-päeva kokkama – lepitakse kokku, kes mida toob. Kui pidu läbi, korjab iga tooja „enda jäägid” kokku ja viib minema, vabastades võõrustaja perspektiivist nädal aega külmikusse kuhjatud jääkidest toituda.
Kingituste tegemise kord oleneb pere suurusest ja võimalustest. Kingitusi jagatakse Austraalias nii, et igaüks annab oma kingi ise üle ja salmi ei küsi selle eest keegi. Mina olen oma peres teinud nii, et 24. detsembril peame Eesti jõule, lapsed teevad kaasa kõik Eesti jõulutraditsioonid ja jagame kätte Eestist saabunud kingid. 25. detsembril peame jõule abikaasa perega nende traditsioone järgides ning 26. detsember kuulub sõpradele päevitustoolides.
Milline variant mulle enim meeldib? Ei teagi. Söögi poolest Eesti jõulud ja vähema stressi poolest jällegi siinsed. Aga milline iganes neist või kus iganes me parasjagu poleks, kõige tähtsamad on ikka inimesed meie ümber.
Soovin teile kõigile toredaid saabuvaid pühi! Armastage ja hoidke neid, kes teie kõrval. Keegi meist ei taha jõulude ajal olla üksi ja kurb.