Olen 20 aastat olnud kohaliku volikogu liige ja korduvalt kogenud, et kui otsustatakse võtta linnale aastakümneteks laenu, siis huvitab see väheseid saadikuid. Küll arutatakse pikalt ja kirglikult linnavalitsuse palkasid.
Mõnes mõttes on riigieelarvega sama lugu: kümned, isegi sajad miljonid eurod libisevad tähelepanu pälvimata mööda, avalikkust erutab hoopis nn katuseraha kokku 6 miljoni ulatuses. Katuseraha ehk viisakamalt öeldes regionaalsete investeeringute küsimus on vastuoluline. Sama vastuoluline on nende käsitlemine meedias. Ühelt poolt on ajakirjanikud riigikogulasi aastaid hurjutanud, et need hooplevad riigi raha jagades isikliku panusega, nagu toonuks vajaliku raha isiklikest säästudest. Teiselt poolt tõstetakse suurelt esile, milline erakond kuhu raha paigutada tahab, võrreldakse, hinnatakse. Tänavu tehti seda koguni enne, kui riigikogu on eelarve üldse vastu võtnud, ja nõnda võivad mõned kõrgele tõstetud lootused puruneda.
Nn katuseraha eraldamine algas kunagi sellest, et napi enamusega valitsenud võimulolijad jäid hätta – isegi koalitsiooni liikmed ei tahtnud eelarve poolt hääletada. Siis anti neile pisut meelehead ehk teatud summa meelisobjektidesse investeerimiseks. Valdav osa väikesi investeeringuid ja toetusi läheb õilsail eesmärkidel oluliste probleemide lahendamiseks. Aga viis, kuidas raha eraldamises kokku lepitakse, pole parim.
Muidugi peab riigikogu liikmel olema õigus riigi investeerimiseelistuste ning laiemalt riigieelarve asjus kaasa rääkida. Vabaerakonna arvates tuleb seda teha hoopis eelarvemenetluse varasemais etappides. Siis on võimalik ettepanekuid kriitiliselt sõeluda, see sõel peab aga olema sisuline, mitte poliitiline. Loomulikult peab õigus eelarveprotsessis kaasa rääkida olema võrdne nii koalitsiooni kui ka opositsiooni liikmeil. Praegu antakse opositsioonile nagu almust: ah, võtke ka pisut, et te nii palju ei joriseks! Hullem lugu on, et riigieelarve seaduse eelnõu on isegi riigikogu liikmele nii raskesti arusaadav, et on peaaegu võimatu leida oma muudatusettepanekuile mõistlikke katteallikaid.
Esitatud on nii vähe ridu, et kusagilt ei paista, kui palju mõne ministeeriumi, riigiameti või järjekordse sihtasutuse kulud näiteks aastaga kasvavad. Seega on priiskamise kohti keeruline tuvastada. Eelarve koostanud ametnike elu pole kerge – Eesti majandus ei kasva, aga valitsusleppe lubadused vajavad täitmist. Et vähi, haugi ja luige koalitsioon püsiks, tuleb igale ministrile meeldida ja kõigile anda natukene. Peaasi, et pahandusi ei tuleks ja valitsuse reiting päris põhja ei langeks. Hämmastav, et kuigi kolmel valitsusparteil on nüüd kõigil noored liidrid, pole neil kübetki ambitsiooni saada poliitikuiks, kelle julgeid otsuseid arvustatakse, mäletatakse ja võib-olla tagantjärele tunnustataksegi.
Teadlane Mart Loog kirjutas mõni aeg tagasi Postimehes: „Kui me taastasime riigi, olid unistused ja eesmärgid kõrged. /…/ Nüüd on kõrged eesmärgid asendunud ellujäämisstrateegiaga. Suurte visioonide asemele on tagasi tulnud Vargamäe Andrese tarkus tasapisi kraavhaaval soise pinnase kuivendamine. Selline agooniline ellujäämisstrateegia viib ainult keskpärasusse.” Nõnda ongi homme riigikogu ees vinduv eelarve, millel pole selgeid sihte, pole fookust, keset, mis ääred kaasa tõmbaks.
Eesti hoog on raugenud, seda tajuvad nii töötajad kui ka ettevõtjad. Odavat tööd teha ei taha keegi, aga kallist ei oska. Kusagilt ju peab majandus hakkaka kasvama ja pole minu meelest keegi pakkunud paremat lahendust, kui investeerida ajudesse – haridusse, teadusse, arendustegevusse. Võita maailmas hoogu koguv talendisõda. Et Eesti olulisim väljakutse on jõuline panus haridusse ja et Eesti uue hoo võti on inimvara tõhusam kasutamine, osutasid ka tööandjad oma manifestis aasta tagasi. 2016. aasta eelarve ei vii meid aga erksa, hoogsa, paindliku ja töösõbraliku, tõhusalt õppiva, targa ja tööka Eesti poole. „Protsent sinna ja pool mujale, vaikselt venib tulupool kulupoolele katteks peale, kui majanduskasv päris seisma ei jää. Pikalt kestev niru kasv peaks tekitama debatti, aga seda lihtsalt ei ole,” on tõdenud Eesti asju Euroopa südamest vaatav Kersti Kaljulaid. Võib küsida: mis sellises tiksumises halba on, kellele see kurja teeb? Aga kuritegelik on see, et nõnda raisatakse meie ühist kalleimat ressurssi: aega. Eestil ei ole aega neli aastat paigal joosta.
Andres Ammas
riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni liige
võid ilma mingisuguse vastutuseta raisata miljard eurot…ja õigust jääb veel ülegi. Ja samas ei leita päästjatele või õdedele pisutki juurde.
Banaanivabariik, mis muud.
Karilaid siin mökitad. Kas vabside ees juba vabandasid?