Ann-Mari Anupõld. Foto: Tõnis Krikk
Hea kommunikatsioon on igasuguse töö aluseks. Mõnikord juhtub aga nii, et tundub, nagu inimesed ei räägikski omavahel sama keelt või nagu oleks igaühe jaoks sõnadel eri tähendus. Sama palju puudujääke tekib loomade ja inimeste vahelises suhtluses. Vaesed loomad võivad sageli mõelda, et inimesed on ühed juhmid tegelased ja kuidas me ei saa ikka üldse aru, mida nad meile öelda tahavad.
Ülikooli ajal elasin paar aastat sõbrannaga üheskoos üüritud korteris. Korruseid oli majas vist kuus või rohkem ja meie elasime kõige kõrgemal. Ühel hommikul, kui ma alles enda voodist väljasundimisega kurja vaeva nägin, käis kuskil majapidamises kõva pauk. Olin sedamaid jalul. Vaatasin aga, palju ma vaatasin, ühtegi asja kukkunud ega plahvatanud ei olnud. Õlgu kehitades suundusin kohvimasina poole. Võib-olla hakkasin ka juba hääli kuulma. Pool tunnikest hiljem hommikusöögi ajal vaatas sõbranna köögiaknast välja rõdu peale ja kiljatas järsku rõõmsalt: ,,Näe, tuvi istub seal. Issand kui armas!”
Meie rõdupingikese peal kükitas üks eriliselt kirju tuvi ja vaatas kuidagi nõutu näoga enda ümber. Sõbranna haaras kohe fotoka ja suundus tuvi lähemalt uurima. Olime teise aasta loomaarstitudengid, kelle kogu elu täitis anatoomia õppimine. Ainsad loomad, keda nägime, olid kas natuke, keskmiselt või siis juba väga ammu aega surnud ning eri astmes formaliiniga läbi immutatud. Tol ajal võis tõesti ka juba elusa tuvi lähedalt nägemine tekitada kõrgemaid emotsioone. Ka tuvil tundus olevat seltskondlik päev, sest lisaks pildistamisele lasi ta ennast näpu vahelt sööta ja sõrmeotsaga puudutada. Äsja saabunud külalisel oli peagi oma nimi, potentsiaalne elulugu ja muidugi suurepärased isiksuseomadused lähtudes sellest, et ta oskas leida tee meieni ja tahtis meiega suhelda.
Natuke aega hiljem nõusid kuivatades hakkasid köögiaknal silma kummalised plekid. Veel sammuke eemale astudes joonistus nendest plekkidest ei miski muu kui kahe linnutiiva siluett koos keskel asuva veidi kehakama laiguga. See selgitas ka varahommikust pauku. Vaene tuvi oli kaugel suhtlemisgeeniusest. Ta oli hoopis meie köögiaknaga kokku põrganud ja selle tagajärjel jäänud täpselt akna all asuvale pingile kössitama. Õhtuks oli ta igatahes kadunud ning rohkem me teda ei kohanud. Jääb teadmata, kas ta suutis oma peatraumast toibuda või otsustas hoopis rõdult alla viskuda selle asemel, et hulludega koos ühikas olla. Kommunikatsioon jäi ilmselgelt alla tema ootuste.
Mõnda aega hiljem, endiselt selles samas kohas elades, viis tee mind kokku mu vana koeraga. Tol ajal oli ta muidugi alles vaevu täiskasvanuks saanud krants, kes oli ühe loomakaitseorganisatsiooni abiga Serbia tänavatelt kohale toodud. Sarnaseid organisatsioone oli Viinis palju. Mõned tegid kindlasti head ja vajalikku tööd, aga oli ka selliseid, kelle puhul jäi arusaamatuks, kui palju nendele loomade eest antud rahast läks päris projektidesse ja kui palju liikmete endi taskutesse. Loomad olid igatahes sageli puudulikult või üldse mitte vaktsineeritud, kastreerimata/steriliseerimata ja tõid tihtilugu kaasa korraliku pagasitäie haiguseid ja parasiite. Nendele kodude valimine käis põhimõttel, et kes tahab ja maksab, see saab. Igatahes tasub suhtuda kriitiliselt ka igasugusesse niinimetatud loomakaitsesse. Ei piisa sellest, et tegevus on heatahtlikult algatatud. Ta peab ka olema hästi läbi viidud.
Minu koer Tedi oli juba mõnda aega meiega koos elutsenud, kui mu sõbrants sattus koos Tedi ja ühe vanaprouaga liftiga sõitma. Proua oli kukkunud kohe Tedit kõrva tagant sügama ja teatas rõõmsalt: ,,Näe, ta on nüüd juba kodunenud. Ei pea üldse enam nii kõva häälega nutma.” See, et koer meie äraoleku ajal lärmi teeb, tuli meile üllatusena. Kodust lahkudes oli ta üldjuhul rahulik. Sõbrants uuris siis kohe, et kui hullud lood selle nutmisega on. Vanaproua oli aga käega löönud: ,,Ah, paar tundi, mis ta palju on. Pärast lõunasööki jääb ikka juba rahulikuks.” Rõõmsalt lehvitades läks vanake lifti pealt maha. Ta elas meist kaks korrust allpool ja olevat olnud võrdlemisi kehva kuulmisega. Pärast seda hakkasime koera üksiolemist tõsisemalt treenima. Kommunikatsioon naabritega võib mõnikord olla liigagi informatiivne.