Suur galerii: Läänlaste ekstreemne automatk Lõuna-Aafrikas

Foto: Tõnis Krikk

Haapsalu hobifotograaf Tõnis Krikk ja tema elukaaslane Monika Pook käisid metsikul automatkal läbi Lõuna-Aafrika vabariigi, Mosambiigi ja Zimbabwe.

Kolm nädalat kestnud reisist suurem osa möödus Musta Mandri metsikutes loodusparkides, koduks spetsiaalselt matkadeks kohandatud võimas nelikveoline Toyota Hilux ja öömajaks telk selle sama auto katusel. Reisikaaslasteks Monika õde Annica, kes juba aastaid Lõuna-Aafrika vabariigis elanud, ja tema abikaasa Johann.

„Johann ja Annica reisivad väga palju ning nemad ongi need reisid ette valmistanud ja korraldanud,” selgitas Tõnis. Ta on väga õnnelik, et neil on olnud võimalus selliste suurejooneliste seikluste osalised olla, nüüd juba neljandat korda: „Hindamatu elamus!”

Kui eelmise kolme reisi ajal olid Tõnis ja Monika tagaistmel, siis seekord olid nad ka ise roolis. Johann ja Annica on kirglike automatkajatena Aafrika oludeks kohandanud kaks võimsat maasturit: Toyota Hiluxi ja Toyota Land Cruiseri ehk rahvakeeli länkari. Kohandamine tähendab alustuseks kõrgeid amorte, lisaakusid, vintse ja kõiksugu nutikaid lahendusi, et kogu matkaks vajalik varustus autodesse ära mahutada, alustades lisakütusest, joogiveest, toidust, telkidest-riietest ja muust matkavarustusest ning lõpetades varurehvidega. Viimaseid pole kunagi liiga palju. Õnneks saab rehve viimases hädas ka spetsiaalse vahuga lappida. Ühe auto sabas oli matkatreiler väliköögi, telgi ja muu lisavarustusega.

„Kõik vajalik tuleb endal kaasa võtta. Kui midagi otsa saab, siis ongi otsas. Kui läheb katki ja ise parandada ei suuda, siis nii ongi,” seletas Tõnis karmi mängu reegleid.

Ainult tark jääb ellu

Seekordse reisi peamine sihtkoht oli Gonarezhou rahvuspark Zimbabwes ja tagasiteel kuulus Krügeri rahvuspark LAVs. Esimene neist on täiesti metsik paik, Krügeri pargis on turistid tavalisem nähtus. „Gonarezhous turiste tihti ei kohta. Kümne päeva jooksul nägime nelja autot,” rääkis Tõnis. Ühel päeval ristus nende tee ka kümmekonna Kalašnikovidega varustatud pargivahiga, kelle peamine töö on salakütte küttida.

Gonarezhous on matkajaile tehtud laagrikohad, mida võib võrrelda meie RMK lõkkeplatsidega. Vahe on selles, et platsi kasutamine tuleb pikalt ette broneerida ja hind on hullumeelselt krõbe. Annica ja Johann teavad kogemustest rääkida, et Namibias on kämpimine kordi odavam kui Zimbabwes. „Zimbabwe on LAVga võrreldes tunduvalt kallim!” toonitas Tõnis ja märkis, et näiteks autot tankida ja politseinikega vaielda ei soovita ta seal kellelgi.

Omal käel ja iseenese teadmisest üks valge Maarjamaa mees sel reisil hakkama ei saaks. Automatk metsikus Aafrikas võib üsna ruttu läbi saada, kui ei teata näiteks sellist pisiasja, et seal, kus pinnas pehme ja liivane, ei tohi mingil juhul autot seisma jätta – vajub sisse. Autot päästa on väga keeruline, sest paratamatult peab ka kinni jäänud autot välja tõmmata üritav teine auto seisma jääma ja võib omakorda sisse vajuda. Pidevalt tuleb jälgida ja reguleerida rehvide rõhku, eriti jõgede ületamisel.

„Esimene rusikareegel on, et ühe autoga sellisesse kohta ei minda, sest kunagi ei tea, mitme päeva pärast keegi samasse kohta satub ja aidata saab,” rääkis Tõnis.
Ta jutustas loo, kuidas neil õnnestus ühel oma eelmisel, Botswana reisil olla päästeingliteks Prantsusmaalt pärit perekonnale. Nad olid oma maasturiga läbi jõe sõites kinni jäänud ja auto välja suretanud. Peale selle avas paanikas pereema autoukse, jõevesi voolas koos kaladega rõõmsalt autosse ja seal nad siis istusid keset jõge, fotoaparaadid ja sülearvutid koos muu kraamiga vees hulpimas.

Üks väga tähtis reegel on, kui Aafrikas rahvusparki ööbima minna – puud võetakse metsa kaasa.
„Esiteks peab alati kindel olema, et tuli saadakse üles enne, kui pimedaks läheb – kiskjate pärast. Teiseks ei tohi rahvusparkides murda ega isegi maast võtta mitte ühtegi oksa,” selgitas Tõnis. Põhjus – loodus peab saama segamatult toimetada. Oksa maha kukkumine on loodusliku ringkäigu loomulik osa ja selle oksakese ümber tekib kohe oma elu. „Kõik peab täpselt nii jääma, nagu on looduses toimunud. Inimene ei tohi mitte midagi muuta. Kui peaksid pargivahile vahele jääma, on väga suur trahv soolas ja asi võib isegi vanglaga lõppeda,” rääkis Tõnis.

Nii ongi rahvuspargi äärsete külade naised püsti pannud väikse äri – automatkajatele müüakse hinnaga viis dollarit sületäis lõkkepuid. Need põlevad kaua ja annavad väga head sütt söögi tegemiseks. Kõik on rahul.

Täiesti uue tähenduse said Tõnise silmis väga loomutruud kummist maod, millega lapsed mängivad ja mida ka tünga tegemiseks kasutatakse. Kui päeval telklaagrist ära minnakse, pannakse need mängumaod telkide peale. Võiks ju mõelda, et keda need siis hirmutavad. Aga ahvid lasevad end nendest mänguasjadest ära petta. Ette kujutamaks, mis juhtub, kui ahvid proviandi kallale pääsevad, ei ole väga palju fantaasiat vaja. "Võib-olla väga rahvarohketest turistipiirkondades ahve selle nipiga enam ei lollita, aga m etsikus looduses töötab küll. Ahvid kardavad madusid,"selgitab Tõnis. 

Ootamatud kohtumised

Loomadega võib Zimbabwe rahvuspargis kohtuda sõna otseses mõttes igal sammul ja seda ka öösel, mida tuleb laagri püsti panemisel arvestada. Öine laager näeb välja nii, et lõke on platsi keskel ja autod ringis lõkkele võimalikult lähedal, et kõik valgussõõri jääks. Sellest sõõrist välja astuda ei ole hea mõte. Metsikus looduses ööbimise juurde käib loodushäälte pakett – hüäänide kisa ja leopardide möirgamine, sekka elevantide tekitatud puuokste raksatusi ja meeletult valju konnade krooksumist.

Üks ööbimiskoht oli seiklejatel jõe ääres, mis kubises krokodillidest ja kus õnnestus parima National Geographicu loodusfilmi stiilis olla tunnistajaks krokodillide võimumängudele. Teise laagripaika saabudes kohtasid nad just lahkuvaid rändureid, kes hoiatasid, et terve öö möirgas kuskil läheduses lõvi. Muidugi mindi teda otsima. Loomade kuningat ennast ei leitud, küll aga avastati laagri lähedalt kiskja käpajäljed. Enne pargist lahkumist jäi üks emalõvi siiski kaamera ette. Inimesi näeb pargis haruharva.

Seda haruldasem oli üks kohtumine Gonarezhous, pargi ühe asutaja Allan Wrighti järgi ristitud väikese kividest ehitatud nelinurkse torni juures. Wright elutses seal mõnda aega, tegi uurimistöid ja kirjutas raamatuid. Kui matkajad selle torni juurde jõudsid, seisis seal juba üks teine maastur, milles olnud inimesed tulid nendega juttu tegema. Ja mis selgus…

Auto tagaistmel istus Allan Wrighti 87aastane lesk Delia, kes polnud siin käinud 40 aastat. Tema lapsed olid talle korraldanud väljasõidu abikaasa asutatud rahvusparki. Kohata seal teisi rändureid oli neile mõistagi väga rõõmustav ja vanadaam, kellel oli käimine juba vaevaline, tuli autost välja, et koos reisiseltskonnaga pilti teha. „See oli kuidagi eriliselt liigutav ja imeline – sattuda sinna just siis, pargi asutaja abikaasaga ühel ajal…” meenutas Tõnis seda hetke.
Ütlemine „õigel ajal õiges kohas” sai uue kuue.

Gonarezhou tähendab tõlkes elevantide kohta. Lõuna-Aafrika elevandid on üldjuhul rahumeelsed ja „pehmed”, nagu Tõnis neid iseloomustas. „Nad ei karda ega ründa autosid ja inimesi. Aga Zimbabwes on lood veidi teisiti. Elevantidel on teatavasti pikk mälu, nad mäletavad sealset kodusõda ja ei taha väga autosid ja inimesi näha. Seepärast tuleb hoolega jälgida, et kuskilt põõsastikust välja sõites elevandikarja keskele ei satu,” rääkis Tõnis. Selle kohta, kuidas käituda, kui elevante ehmatada, on terve pikk õpetussõna, mida leheruumi piiratust arvestades kirjeldama ei hakka. Ühel korral seiklejad sellisesse olukorda sattusid ja pääsesid elevandirünnakust üle noatera.

Aga eemalt vaadata, kuidas suured elevantide karjad söövad ja oma asju toimetavad, on Tõnise sõnul meeliülendav ja võimas vaatepilt. Paaril korral sattusid elevandid ka paarikümne meetri kaugusele laagriplatsist. Tõnis seletas, et elevandid on väga uudishimulikud loomad – nad tulevad lähemale ja uudistavad. Neis oludes nad inimesi aga ohuna ei taju ja lähevad rahulikult jälle omi asju ajama.

Veidi vähem ja rohkem teravaid elamusi jagus matkajatel kogu reisiks.

Ühel hommikul oli laagris parasjagu käsil hommikusöögi tegemine. Johann istus autos ja uuris kaarti. Auto uksed olid pärani lahti. Korraga röögatas Monika: „Ahv autos!” Esiistmel olnud Johann pistis pea autost välja ja märkas silmanurgast, et samal hetkel teeb tagaistmel keegi täpselt sama liigutuse. Ahv! Suur paavian! Saanud aru, et on vahele jäänud, rabas pärdik autost kaasa suure karbi kuivikutega ja laskis autost jalga. Loom oli nii ülbe, et istus maha vaid kümmekond meetrit eemal ja asus sealsamas oma sõjasaaki hävitama. Ühtlasi leidis kinnitust, et määratlus „ahvikiirusel” on täiesti adekvaatne, sest tempo, millega karbitäis kuivikuid hävitati, oli märkimisväärne. Vahepeal jõudis veel kaklusekski minna, sest ahvil oli kaasas paar suguvenda, kes tahtsid samuti manti saada. Aga et kuivikuvaras oli teistest tunduvalt suurem, tegi ta konkurentidele tuule alla ja lõpetas oma hommikueine uhkes üksinduses. Pärast seda lahkus ta rahulolevalt laagrist.

Ka „kaval nagu ahv” on täiesti kehtiv iseloomustus.
Ahvidele meeldib laagri ümber luurata – äkki saab millelegi näpud taha. „Nad hiilivad nii vaikselt ligi ja kui saavad aru, et neid on märgatud, keeravad rahulikult ümber ja loivavad eemale, et ah, ma siin niisama jalutan…” meenutas Tõnis.

Pilditu lugu

Ühel päeval jõudsid rändurid pargivahtide laagrisse ja avastasid sealt väliduši ja WC. Ei midagi imposantset – väike kivist usteta maja. Tol hetkel oli see aga tõeline taevakingitus, sest tähendas võimalust ennast korralikult pesta. Muidugi otsustati seda võimalust kasutada. Seltskond oli jõudnud oma järjekorda sätitud tegevustega just sinnamaale, kus Monika asutas WCd kasutama, kui avastas, et seal on seina peal pirakas ämblik. „Monika natuke kardab ämblikke ja palus, et ma selle minema ajaksin,” meenutas Tõnis.

Just duši alt tulnud Tõnis läks, käterätik ümber, vetsu juurde ja kopsis vastu seina, et ämblikku minema peletada. Ettevõtmine osutus keeruliseks, sest ämblik lihtsalt ei läinud. Lisaks oli ämblik ülimalt väle ja ka katsed teda füüsiliselt lahkuma sundida jooksid liiva. Tõnis kopsis veel paar korda ja veidi kõvemini, kui korraga ilmus vetsu loputuskasti alt mehe silmade kõrgusele suur roheline madu ja jäi temaga tõtt vahtima. Tõnis tardus hetkeks ja hüüdis siis, et talle kähku fotokas toodaks. Monika hakkas seepeale häälekalt protestima – ei mingit pildistamist! Tõnis taganes vetsust välja – ega ju tea, kuidas maoga tõtt vaatamine lõppeda võib.

Tõnise plaan oli ise fotokas tuua ja ikkagi pilt ära teha, kuid tema plaane takistas seekord Annica, kes teatas, et see aktsioon jääb nüüd küll ära. Mao kirjelduse järgi võis tegemist olla täiesti süütu tegelasega või siis hoopis väga ohtliku mürkmaoga, kelle hammustuse järel sureb inimene kahe tunniga. Vastumürki matkajatel kaasas polnud. Nii kahju, kui Tõnisel ka polnud, jäi see foto tegemata, aga elamus ise ei tahtnud seltskonnal kuidagi ununeda – nad kõik käisid ju kordamööda seal vetsus ja kogu selle aja luuras neid seal suur roheline madu, kes vist oli mürgine…
„Ma nägin unes ka seda järgmisel ööl,” naeris Tõnis nüüd.

Unustamatud elamused

Fotograafina meeldib Tõnisele kõige rohkem inimesi pildistada, aga kuna käsil oli reis metsikusse loodusesse, siis tee peal olnud küladesse peatuma ei jäädud ja Tõnisel tuli „leppida” loomade-lindude ja looduse pildistamisega. „Eestis on ühe hea kitsepildi saamine meeletu vaev, Aafrikas on valmis kaader igal pool. Mitu loomaliiki võib korraga ühes kaadris olla. Võid klõpsida paremale ja vasakule – loodusfotograafi paradiis!”

Elamusi ja pilte said Tõnis ja Monika sellelt reisilt kuhjaga, kõikidest muljetest rääkimise ja sinna juurde sadade piltide vaatamisega võiks vabalt täita terve päeva.

Tõnis rõhutab, et ilma Johanni ja Annicata poleks olnud seda fantastilist reisi ja nad tänavad neid nende meeldejäävate elamuste eest. Kuhu viib järgmine matk, näitab aeg.