2

Eestlane Austraalias – Pisarais lapsehoidja

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

eestlane_austraaliass_ingrid_f_erakoguFoto: erakogu

Mõned päevad tagasi helistas mulle üks hea sõber Eestist. Tema poeg oli otsustanud veidi ringi rännata – plaanis oli külastada USAd ja mõnd Aasia riiki, kuid oma maailmatuuri otsustas ta alustada Austraaliast. Tema soov oli veeta Austraalias kuus kuud, siin veidi raha teenida ja siis edasi liikuda. Plaan oli tore, aga kui ta Perthi linnas lennukilt maha oli astunud, selgus, et tema ootused ja unistused ei klapi reaalsusega kokku. Sõber uuris, kas saan tema poega aidata.

Austraalia suuruselt neljas linn Perth on tuntud kui kaevurite linn. Perth on eestlaste seas väga populaarne, sest on parim koht, kus reisimiseks ja töötamiseks mõeldud Working Holiday viisaga mõnes farmis tööd saada, mis annab omakorda võimaluse saada viisa veel aastaks. Ootused ja unistused – linn täis backpacker’eid (seljakotireisijad – toim.), kodutuid ja narkomaane, elu on kallis ja töö üksluine ning keegi sind siin ees ei oota… Iga lennuk toob kohale uue satsi tööotsijaid. Elukallidus on laes ja palgad all, kui sa just kaevur pole. Ehk siis keegi sind ei oota, ei poputa ega kummarda.

Aga ometi kihutab meid, eestlasi, miski siia teisele poole maailma millegi järele. Mis see siis on? Seiklus? Armastus? Raha? Ootused ja täitumata unistused? Uued võimalused? Kui need ootused ei täitu, otsime ikka üles mõne kohaliku eestlase, et temalt abi paluda.

Olen peaaegu viieteistkümne siin elatud aasta jooksul aidanud paljusid eestlasi, küll tuttavaid, küll sõprade tuttavaid ja ka võhivõõraid. Olen andnud eestlastele tööd, maksnud kinni ka nende reisikulusid. Olen selle tegevuse tõttu kõvasti kõrvetada saanud, aga ka rõõmustanud, kui olen suutnud aidata inimestel järje peale saada.

Paar seika sellest seeriast.

Minu lapsed sündisid veidi rohkem kui aastase vahega, samal ajal oli meil abikaasaga firma juhtida ja otsustasime, et võtame Eestist lapsehoidja – tahtsime, et meie lapsed oskaks eesti keelt ja pealegi on eestlannad tublid. Eestis avaldatud kuulutuse peale tuli koguni üle saja vastuse. Lõpuks valisin välja ühe neiu, kes soovis tulla Austraaliasse koos oma poiss-sõbraga, kes otsis tööd kiviladujana. See oli meiele ideaalne – lapsed hoitud ja ühtlasi saavad tehtud ka maja ümbrusesse kavandatud kivitööd ning üle aasta Eestis tööd otsinud noore paari mured lahendatud.

Algus oli tore. Kuni hakkasid pihta jamad. Ükskord tabasin lapsehoidja pisarais, siis tuli ta tööle juba sinikatega. Selgus, et tema kaasa on salajoodik, kes joob igal õhtul kaksteist õlut, ja kui siis tuju tuleb, tuuseldab oma tütarlapse korralikult läbi. Hirm ja armastus hoidsid tüdrukut aga tema juures kinni. Sellises seisukorras ei tulnud ka lapsehoidmisest midagi head välja. Leidsin tüdrukule uue töö restoranis – ma ei hakanud ju teda lennuki peale panema, et mingu Eestisse tagasi. Ta sai seal väga hästi hakkama ja kõik olid rahul, kuid noormehe alkoholiprobleemid ei kadunud ju kuhugi. Kui alguses oligi tal töö tehtud, siis ühel hetkel enam mitte, samuti võttis politsei tal käest ära auto, mille olime talle töö tegemiseks andnud, sest ta oli purjus peaga istunud rooli.

Ühel hommikul ei tulnud kumbki neist tööle. Süda aimas halba – kõrvalmajas, kus nad elasid, oli kõik vaikne ja pime. Kui asja uurima läksime, sai meie kartus kinnitust – nad oli öösel salaja jalga lasknud, jättes maha kirjakese: „Tänu kõige eest, läksime maailma avastama.” Nad olid kaasa võtnud kenakese hulga meile kuuluvaid asju. Mobiiltelefonid olid mõlemal muidugi välja lülitatud.

Veel üks Eesti väikelinnast pärit neiu otsustas meie usaldust ära kasutada. Ka tema pani öösel jooksu, jättes endast maha kopsaka krediitkaardiarve ja kasutatud rasedustesti. Krediitkaardi väljavõtteid uurides ilmnes, et neil õhtutel, kui meid kodus polnud ja paariaastased lapsed meie teada turvaliselt hoidja hoole all, käis neiu agaralt kohalikus pubis.

Õnneks on need õnnetud erandid ja kõik positiivsed lood kaaluvad selle üles. Kõik Eestist tulnud lapsehoidjad ei käitu nii nagu mingis halvas b-kategooria filmis. Nüüd on siis ees järjekordne kaasmaalase aitamise missioon. Olen jälle elevil, et saan aidata noort Eesti meest oma mojo leidmisel siin suures linnas, kus käib karm võitlus eksistentsi pärast. Teda ootavad juba ees mõned tööintervjuud ja nädal aega südalinna backpackers’ite hotellis, et ta saaks alustuseks linnaga tuttavaks. Pärast seda kolib ta minu katuse alla, kuni saab ise jalad alla. Aga ühel tingimusel – lastega peab ta eesti keelt rääkima! Ja kõik ongi õnnelikud!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Mis jutt
Mis jutt

Perthis üürid all, seega elamine palju soodsam kui mujal. Töötus madalam kui mujal Austraalias. Mis ajast Perth kaevurite linn on? Kalgoorlie, Karratha, Port Hedland jne, mis linnad need siis on?
Kodutud, narkomaanid ja packbakkerid kõiki neid on suurtemates linnades rohkem, ma ei saa aru millest see inimene räägib. Perth on rahulik ja hea linn kus elada. Rändurit muidugi keegi ei oota hõbekandikuga, kuid võimalusi on igal pool ja töötus % madalam kui mujal.

aak
aak

Tublid olete ikka.

wpDiscuz