Koertetreener Veiko Väljas toonitab, et omanik peab olema valmis kontrollima oma lemmikut ka siis, kui koer on mänguhoos – rihm olgu käepärast. Foto: Tõnis Krikk
Lahtiselt ringi jooksev koer ei pruugi ohuks olla mitte ainult teistele koertele ja inimestele, vaid õnnetul kombel ka ise hukka saada.
Hiljuti juhtus ühes Eesti linnas traagiline lugu. Kati (nimi toimetusele teada) jalutas oma Newfoundlandi koeraga. Koer oli rihmas, Kati oli teda kutsikast peale ka korralikult treeninud. Niisiis oli tegemist koeraga, kellele pole vaja üht käsklust kaks korda öelda.
Korraga jooksis nende juurde väike Yorkshire’i terjer, hüppas ja kargas nagu kummipall ning tiirutas raketikiirusel ümber Kati koera. Omanikku polnud kuskil näha. Naine käsutas oma koera seisma, et võimalikku intsidenti vältida. Väike terjer tundis ennast ilmselt häiritud, et temaga ei mängita, ja hüppas hammastega stoiliselt seisva njuufa kõrva kinni. Koer kiunatas valust ja tegi paar taganevat sammu, klähviv ja kontrollimatult tiirutav yorkie jäi selle manöövri ajal njuufale ette ja 60 kilogrammi kaaluv koer astus talle peale. Yorkie kiunus valust. Maja nurga tagant ilmus naine, kes süüdistas juhtunus Katit ja tema „tapjakoera”.
Kui väike yorkie kliinikusse jõudis, selgus karm tõde – tema selgroolülid olid mitmest kohast puruks muljutud, koera elu ei olnud võimalik päästa.
Kati teab, et ta ei ole juhtunus süüdi, kuid peab ikkagi edasi elama teadmisega, et tema korralikult koolitatud koer, kes allub omaniku sosinalegi, on põhjustanud teise koera surma.
Mida tunnevad yorkie omanikud, võib vaid kujutleda. Olgu lisatud, et koer ei olnud mitte selle naise oma, vaid antud talle hoiule, kuni omanikud on Eestist ära.
Seda kõike poleks juhtunud, kui yorkie olnuks rihmas, nii nagu lemmiklooma pidamise eeskiri avalikus kohas ette näeb. Enamik lugusid, kus kannatajad on koerad või ka inimesed, olnuks olemata, kui koerte omanikud jalutanuks oma neljajalgseid lemmikuid rihmastatult.
Miks neid õnnetuid lugusid siis endiselt juhtub?
„Inimestel on rumal arusaamine, eriti väikeste koerte omanikel, et ega ta ju midagi tee, mul on nii sõbralik koer,“ ütleb Veiko Väljas, kes on koerte treenimisega tegelnud 1987. aastast. Väljas on Saksa lambakoerte kasvataja, kelle koertel ja nende järeltulijail on ette näidata hulganisti kõrgeid tunnustusi rahvusvahelistelt näitustelt ja võistlustelt.
„Inimene ei tohiks mitte kunagi oma koera usaldada. Mina ei usalda oma koeri 100protsendiliselt mitte kunagi! Loom on loom. Ta võib mingil hetkel asju täiesti oma vaatevinklist näha, mina pean olema alati valmis situatsiooni sekkuma ja suutma koera kontrollida,” räägib mees, kelle kohta võib öelda, et ta teab koerte käitumisest kõike. „Kui mulle tuleb vastu lahtine koer, kes ärritab minu koeri, võivad nemad otsustada, et mind on vaja kaitsta, ja reageerivad sellele vastavalt. Kui nad ei oleks mul rihmas, ei saaks ma neid lõpuni kontrolli alla hoida,” selgitab Väljas ja tunnistab, et ei saa aru inimestest, kel on koer avalikus kohas rihmast lahti.
Väljas toonitab: koer peab alluma oma peremehele, olgu suur või väike. Tema sõnul peab meeles pidama sedagi, et on inimesi, kes kardavad kõiki koeri, ja koeraomanikud peavad seda arvestama.
Koeraomanikke peaks mõtlema panema, et omapäi ringi lippav koer võib sattuda sõiduteele ja auto rataste alla.
Kui Haapsalu linnas on pilt aastatega paremaks läinud, siis maapiirkondades on muresid lahtiste koertega rohkem. Haapsalu politseijaoskonna vanemkomissar ja piirkonnapolitseinik Vello Vichterpal tunnistab, et tal on oma piirkonnas mitmeid „tuttavaid” koeri, kellega korduvad pahandused kõigele vaatamata. „Näiteks Taebla külas on ühe härrasmehe koeraga pidevad probleemid. Koer jookseb tihti lahtiselt ringi ja hammustas hiljuti ühel naisel käe katki. Politsei määras koeraomanikule trahvi. Omanikku on ka varem karistatud, aga tundub, et pole siiani mõjunud,” räägib Vichterpal.
Selle aasta alguses tehti üks seadusemuudatus, mis korralikel koeraomanikel harja punaseks ajas, reeglite eirajail aga elu muretumaks tegi. Nimelt on politseil nüüd pädevus sekkuda vaid juhtumite korral, kus on loomaomanik inimesele ettevaatamatusest põhjustanud varalise kahju või tervisekahjustuse. Muudel juhtudel on lemmikloomade tekitatud probleemide lahendamine omavalitsuse tagada.
Vichterpal ütleb aga, et kui on võimalust, reageerib politsei kriitilistes oludes ka siis, kui koer pole veel kellelegi viga teinud, kuid looma käitumisest võib aimata, et päris rahumeelne ta ei ole. Kasu on politsei tulekust muidugi vaid siis, kui probleemi põhjustanud koer või tema omanik on politsei saabudes veel nägemisulatuses või tema isik teada.
„Aga meil on kõigil taskus kaameraga mobiiltelefonid, lahtisest koerast võib foto teha ja selle panna omaniku tuvastamiseks Facebooki,” selgitab ta. Kui omanik on kindlaks tehtud, saab omavalitsus koera omanikule ettekirjutuse teha. Vichterpal toonitab sealjuures, et koera omaniku pilti omakohtu korras avalikult üles riputada ei tohi.
Urmas Sukles: Hoidke oma lemmikuil silm peal
Haapsalu linna koerte ja kasside pidamise eeskiri kohustab loomapidajat välistama lemmiklooma ärajooksmise ja teistele loomadele või inimestele kallaletungimise võimaluse. Koera tohib viia avalikku kohta jalutusrihma otsas ja vajadusel ka suukorvistatult, tagades kaaskodanike ja teiste loomade ohutuse.
Sõidan tihti linnas lahtise villisega ringi ja igast koerast annab mulle märku minu oma koer Nero. Pean mainima, et ei ole täheldanud viimastel aastatel Haapsalus hulkuvate koerte probleemi. Pigem on mul mure, et Nero annab märku vägagi valjul häälel. Olen teda ka suukorviga vaiksemaks sundinud, sest ta ei taha korraldustele eriti alluda.
Enamik Haapsalu koeri on siiski peremehega ja rihma otsas, lahtiselt jooksvaid koeri olen kohanud üksikuid. Oma kogemusest tean, et tuleb olla väga tähelepanelik, sest liiga pikk jalutusrihm või irvakil aiavärav võib tuua palju pahandust. Seega palve ja soovitus kaasloomaomanikele – meie sõbrad vajavad pidevat tähelepanu, sest nad on loomad oma instinktidega ja nende tegevus võib mõnikord olla ettearvamatu ning ohtlik nii loomadele kui ka inimestele.
Kuhu teatada lahtisest koerast?
Vastab Haapsalu linnavalitsuse linnakeskkonna osakonna juhataja kt Sirli Vaksmann
Haapsalu linnavalitsus on hulkuvate loomade püüdmise ja hoidmise teenuse asjus sõlminud lepingu MTÜga Haapsalu Loomaabi, kes reageerib linnavalitsuse poolt hulkuvaist loomadest edastatud teadetele ühe tunni jooksul teate saamisest. Operatiivsuse tagamiseks ei tule lahtiselt hulkuvaist koertest teavitada mitte Loomaabi, vaid helistada linnavalitsuse üldnumbril 472 5300 või linnakeskkonna osakonna juhataja kontaktnumbril 5883 8892 tööpäeviti kl 8–17. Haapsalu Loomaabil on lepingu järgi kohustus reageerida kella 19ni. Muul ajal ja nädalavahetustel palume kriitilistel juhtudel pöörduda politseisse.
sul täitsa õigus.Väljak tehti nagu valmis,aga tegelikult on asi pooleli.Ei tea,millal meil hakatakse asju korralikult lõpuni tegema.Ja kes selle väljaku eest vastutav on ?
Ei puutu päris teemasse, aga sellest koerte mänguväljakust – seal on ju pime, kas nii ongi mõeldud, et ainult suvel kasutamiseks või töötutele?
Härra linnapea peaks mujal ka ringi vaatama kui ainult linnavalitsuse ümber. Näiteks Kiltsi teel jookseb kogu aeg üks suur laika ringi. Lisaks muidugi igast sugu Paralepa külast pärit väikesed nässud.
Minu arust pole probleem kui peremees kõrval, aga just ilma peremeheta koeri hulgub palju. Ma ei saa aru kas siis on raske aru saada, et kui võtad koera,siis tuleb teda hoida oma territooriumil – olgu selleks siis aed või korter ja üksi välja jalutama minna koer ei tohiks. Kõik koerad, kes niisama hulguvad peaks kinni püüdma ja vajalikke meetmeid rakendama. Miks see MTÜ Haapslau Loomaabi sellega ei tegele? Miks peab ootama kellegi kõnet või midagi veel hullemat? Olen ka ise koeraomanik, mitte ei vingu niisama ja mina hoian oma koera aias või käime jalutamas. Hädas olen olnud tüütute hulkuvate koertega,… Loe rohkem »
Haapsalus on pilt suht ok, aga Paralepas vudib neid vabapidamisel koeri kergliiklusteel tihti ringi, ikka 2-3 koera korraga. Nagu nõuka ajal.
tohib küll koera omaniku pildi ka üles riputada, mitte ühtegi seda keelavat sätet ei ole eesti seadustes olemas.
Vichterpal’il on õigus – omakohtu (õhutamise) eesmärgil ei tohi fotot üles panna. Samas avalikus kohas võib pilti teha ja kui selle peal on halvasti käituva koera omani, siis võib ju ka seda välja tuua.
Jummala õige jutt ?