Haapsalu sotsiaaltöö eesliin: sotsiaalhooldajad Anželika Kurg (paremalt), Ingrid Palmiste, Katrin Detlov, Inga Hein, Varje Suurküla, Viive Väiko ja Hele Ladva. ARVO TARMULA
Haapsalu sotsiaalmajast saab abi 153 eakat, kellest 52 saab supiköögist sooja toitu, 101 juures käib mõne korra nädalas koduhooldaja.
Igal kolmapäeval kogunevad koduhooldajad sotsiaalmajja sotsiaaltöötaja Irina Vaheri juurde, et rääkida, mis on nädala jooksul juhtunud, kuidas läheb ja kas on muret. Septembrilõpu viimasel kolmapäeval palub Vaher nad sotsiaalmaja apelsinikarva tuppa, et rääkida Lääne Elule oma tööst. Hooldajaid selline asi väga ei rõõmusta. Töö ootab. See tähendab, et inimesed ootavad. Eakad ja üksikud inimesed. Paljudele on hooldaja ainuke elav side välismaailmaga.
Anželika Kurg teeb koduhooldaja tööd juba 21 aastat, Viive Väiko aasta vähem. Hele Ladva on juba ise pensionär ja mõnest oma kliendist vanemgi, aga teeb tööd ikka edasi, küll väiksema koormusega.
Kurg läks sellele tööle otse koolipingist. Kutsuti suveks kedagi asendama ja jäigi. Mis neid töö juures hoiab, kui töö on raske ja palk nii väike?
„See on rõõm, kui saad kellelegi head teha,” ütleb Kurg. „Pesed inimese puhtaks ja endalgi on hea kerge tunne, nagu oleks ise ka puhtamaks saanud.”
Hooldajata ootaks hooldekodu
Sotsiaalmaja palgal on üheksa koduhooldajat. Igaühel neist on kümmekond inimest, kellega nad vajadust mööda tegelevad. Mõne juures käib hooldaja iga päev, mõne juures 2–3 korda nädalas. Nii, kuidas vaja ja leping on sõlmitud. Ühe inimese asjad tuleb kahe tunniga korda ajada, siis peaks töö kaheksa tunni sisse ära mahtuma. Minutipealt ei saa seda kahte tundi taga ajada. Ühe juures läheb kauem, teise juures vähem aega.
Supiköögi toidu eest tuleb igaühel ise maksta, aga koduhooldus on tasuta, raha tuleb linnaeelarvest ja sealt tuleb ka hooldaja palk.
Vanim on olnud saja-aastane, aga enamasti on koduhooldaja kliendid üle 80aastased. Praegu on vanim 95. Koduhooldajat saab taotleda, kui eakas inimene elab üksi ja vajab igapäevaseks toimetulekuks kõrvalist abi, aga lapsi või lapselapsi kas pole või elavad nad kaugel. Hooldajata ootaks sellist eakat ees hooldekodu, kuid seda ei ihka keegi.
„Viimase võimaluseni tahetakse kodus olla,” ütles Vaher. Ta külastab abivajajate kodusid, sõlmib lepinguid ja jälgib, et koduhooldajail oleks võrdne koormus ning et nad ei jääks oma töömuredega üksi. Haapsalu linnavalitsus annab koduhooldajale talvesaapad ja jalgratta. Palk on miinimumi lähedal ega ole kuus viimast aastat eriti tõusnud.
Jalgratas ja suur turukott
Linnapildis koduhooldajad eriti silma ei hakka, küll aga tunnevad neid poemüüjad. Neid teatakse ka
haiglas, kiirabis, apteegis, politseis, päästeametis ja pangas. Kaupluses käivad nad ringi, suur kandekott käes ja pikk ostunimekiri näpus. Mõni vanainimene tahab ise poes käia. Siis tellib hooldaja sotsiaalmajast auto ja läheb temaga poodi kaasa. Mõnega tuleb käia pangas, apteegis või arsti juures.
Politsei ja päästeametiga puutuvad hooldajad kokku enamasti siis, kui midagi on halvasti. On
juhtunud, et vanainimene on vanni kukkunud ega saa sealt enam välja. Ei tule siis ka ust avama ja peab kutsuma abi. Harjuma peab ka sellega, et lähed kellelegi koju süüa viima, aga inimese elupäevad on otsa saanud. See on kurb päev, sest aastatega on hooldaja hooldatavaga lähedaseks saanud. Kurvastamiseks aga ei ole tööl olles aega. Kui lahkunu elas näiteks koos 20 kassiga, tuleb neile uus ulualune leida.
Igal tööpäeval, olgu ilm milline tahes, on hooldaja tööl. Sõidab jalgrattaga ühest kodust teise. Toob puid ja tassib raskeid toidukotte. Viib ühe arsti juurde, teise panka ja kolmanda pesu sotsiaalmajja pessu. Koristab ja ajab juttu. Vaatab, et rohud oleksid võetud ja just nii, nagu arst ette kirjutas. Jutuajamine on teinekord peaasi, eriti kui hooldaja on vanuri ainuke side välismaailmaga.
„Ah, mis sa ikka nõnda palju koristad, kohv juba jahtub. Tule, ajame juttu.” Nõnda öeldakse hooldajale tihti.
Et jututeemat leida ja uudised rääkida, alustab mõni hooldaja oma tööpäeva juba kodus – loeb läbi värske Lääne Elu.
Inimesi on igasuguseid
Enamasti tekib hooldajail vanainimestega soe südamlik suhe. Ent kõige hea ja ilusa juures peab hooldaja jälgima, et südamlik suhe ei läheks ülearu südamlikuks, vaid jääks töösuhte raamesse. Kui vanainimene ütleb, et too oma kass paariks päevaks mulle, mul on hiired toas, siis hooldaja peab sellele palvele kuidagi viisaka „ei” ütlema. Mõni kutsub enda juurde elama – tal tuba vaba. Mõni ütleb, et lõpeta koristamine, ajame parem juttu. Mõni püüab hooldaja heatahtlikkust ära kasutada.
„Ei tohi pereliikmeks saada,” teab iga vähegi kogenud hooldaja. „Peab südame kõvaks tegema ja ennast kehtestama.” Siis jääd ise selle töö juures ellu.
Kui vanainimene muutub dementseks, võib ta ta igasugu lugusid välja mõelda ja ette kujutada. Et tal käivad vargad ja viivad asju ära. Et hooldaja varastab. Esialgu püüab hooldaja teda ümber veenda, aga pikapeale saab aru, et targem on kaasa noogutada. Vaidlema ei ole mõtet hakata ja oma arvamust pole tarvis ka peale suruda.
Kuidas see igal konkreetsel juhul välja kukub, sõltub hooldaja leidlikkusest. Kuidas lahendada kas või selline olukord, et hooldajal on vaja tuba koristada, aga vanur ei luba tolmuimegaja müristada. Tema peab telerit kuulama, sest temaga räägib seal keegi tähtis mees, ütleme, et Venemaa president. Aeg jookseb ja järgmine inimene ootab.
Kui telefonimüüja sokutab vanainimesele täiesti tarbetu raamatu, kas tasub siis rõõmu rikkuda küsimusega, milleks seda raamatut õieti vaja on või et oh, kui rumalasti sa tegid? Pole mõtet hakata inimest ümber veenma või halvustama, parem võtta teda sellisena, nagu ta on.
Kõik ei ole inglid
Muidugi ei ole mitte kõik hooldatavad ingli iseloomuga. Raske iseloomuga inimese juurest tulles on hooldaja rusutud, punaseks nutetud silmadega. Kui hooldaja ja vanainimene ei sobi kohe kuidagi, vahetub hooldaja. Juhtub ka nii, et mõne inimese juures ei pea keegi kaua vastu, aga kui enam kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nii et mitte ühtki lepingut pole sotsiaalmaja pidanud üles ütlema.
„Enamasti on inimesed siiski head ja armsad,” nentis Vaher. Enne lepingu sõlmimist käib ta kõik kodud läbi. Suhtleb omastega ja lepib kokku, mida hooldaja tegema peab. Põhimõte on, et mida vanainimene ise jaksab teha, peab ta ise tegema. Kõike ei saa ega tohigi hooldaja ära teha.
Enamasti on aga nii, et inimesed häbenevad tunnistada, et nad on väetiks jäänud ega suuda teha asju, mida enne suutsid.
Haiglas saab hooldaja kolleegi appi kutsuda, kui kedagi on raske pesta või pöörata. Koduhooldaja peab üksi hakkama saama, kui mammi – nii need hooldajad oma hoolealuseid kutsuvad – on põrandal maas ega saa enam püsti.
Hooldajate väike arglik unistus on, et kui saaks linnavalitsuselt talveks sooja kostüümi, millega ratta seljas ringi uhada.
Igal argipäeval kell 10
Sotsiaalmaja direktor Serli Küünarpuu:
Haapsalu sotsiaalmaja peamine sihtgrupp on eakad, aga seal käib koos palju huviringe ja ühinguid.
Kella 10 paiku alustavad huviringid ja kui on mõni üritus, siis on nii palju rahvast, et inimesed ei mahu hästi ära.
Päevas käib sotsiaalmajas 60–100 inimest: kes huviringis, kes kohvikus, kes supi järel. Kohvikus tehakse päevas umbes 20 praadi ja suppi.
Kui on ortopeediliste abivahendite valmistaja Gadoxi vastuvõtt, on majas inimesed, keda seal harva kohtab. Kui on raamatukogu laenutuspäevad, siis käib Tamme-Kastani piirkonna rahvas laenutamas.
Nädalavahetusel on maja kinni, on vaid valvurid ja turvakodu. Oleme proovinud ka nädalavahetusel tegevust pakkuda, aga huvi ei ole olnud.
Turvakodu on Haapsalu elanikele kriisiaja üleelamiseks, aga mõni jääb sinna ka aastaiks, kui tervis vm häda ei luba endale eluaset muretseda. Vahel tullakse vaid üheks ööks, vahel toob mõne inimese politsei.
Abivajajaid on igasuguseid. Paljud satuvad turvakodusse korduvalt. Kui elu paremini läheb, minnakse mujale. Mõni tuleb ainult talveks.
Turvakodus 20 kohta ja sellest tavaliselt piisab, ainult talvel on vajadus suurem. Praegu on turvakodus 17 inimest. On ka lapsi, mõnikord ka päris vastsündinuid koos emaga.