Herilasämblik. Foto Jaan Lutt
Jaan Lutt avastas Uuemõisas haruldase ämblikuliigi, milles internetist uurides tundis ära herilasämbliku.
Lutti sõnul nägi ta seninägemata ämblikku paaril korral Uuemõisas maja seinal ja konsulteerimine entomoloog Mati Martiniga kinnitas tema esialgset määrangut – tegemist on tõepoolest herilasämblikuga (Agriope bruennichi). Uuemõisas nähtud ämblik on eeldatavalt emane.
Herilsämblikku on ka varem Eestis, peamiselt Saare-, Pärnu- ja Läänemaal aeg-ajalt nähtud. Teadusmeeste arvates on herilasämblik ilmselt selle sajandi algul kandunud lõunapoolseilt aladelt Eestisse tuulega, esmalt Saaremaale, seejärel ka mandrile.
Eesti Looduse 2012. aasta veebruarinumbris kirjeldasid putukauurijad eelmisel aastal Pullapäält leitud eksemplari ja andsid ülevaate selle üsna vähelevinud liigi elust. Herilasämbliku hammustus pidavat olema küll valus sarnaselt mesilase või herilase nõelamisele, kuid tegelikult mitte mürgine ja inimesele ohutu.
Samuti ei ründa ta inimest ja hammustab vaid enesekaitseks. Seega, kohtumisel vaadelge seda suurt esinduslikku ämblikku, kuid laske tal ajada omi asju.
2017 juuni Võru linnas, kolm nägijat
Ämbliku hammustus on alati mürgine, putukas sureks nälga, kui ta hammustus mürgine ei oleks. Kui on valus,siis seegi märk mürgist nagu ka herilaste ja mesilaste puhul, kes on väga toksilised.
Eestis ei ole mürgiseid ämblike, aga herilasämblik lihtsalt nõelab nagu mesilane ja herilane. Paljud ämblikud toituvad taimedest seal nad süüa saavad, aga herilasämbliku ja tarantlit ei saa võrrelda ka tarantel on taimedest võimeline toituma aga enda mürki ta niisama ei kasuta.