Kristi Teras: „Head lapsed, need kasvavad vitsata…”

„Head lapsed, need kasvavad vitsata…” on küll laulurida lastefimist „Nukitsamees”, aga praegu enam kui varem võiks mõelda, miks on juhtunud nii palju pettumust tekitanud sündmusi.

Möödunud nädalavahetusel olid Haapsalus nostalgiapäevad – meeleolukas tänavafestival ja kultuuriajalooline pillerkaar –, mis suve kokku võtab ja sügisele teed näitab. Eesti ühes romantilisemas ja rahulikumas kuurortlinnas, ka Skandinaavia Veneetsiaks ja Eesti joogapealinnaks nimetatud Haapsalus, elan selle aasta maist. Nüüd olen sisse elanud, lahenenud on argised olmeküsimused kodu leidmise, selle sisseseadmise ja töödega seoses. Haapsalu linn on võtnud end tutvustavaks, siinset õhkkonda ja väärtusi edastavaks loosungiks „Laste- ja noortesõbralik linn”. Mind võlus linn mõne aasta eest ära puhtuse, turvalisuse, rahu ja kerge, harmoonilise kulgemisega.

Seda paradoksaalsem on, et just siin nostalgiapäevade ajal intsident politseiga kosmiliselt eskaleerus. Edasi lasi endale kuuli pähe vanempiirivalvur, olles varem saanud kahtlustuse kolme alaealise võimalikus seksuaalses kuritarvitamises.

Taustal toimuvad kahtlased mahhinatsioonid valitsuses, erakondade juhatustes ja riigiosalusega ettevõtetes. Küsimusi tekib järjest rohkem, vastajaid kipub vähenema, ametlikke avalikke kommentaare jagama ei kiputa, olud Euroopa riikide piiridel krutivad pagulaste liikumisega seoses järjest enam pingeid üles.

Viimased sündmused on põhjustanud Haapsalu kui rahu, turvatunde ja kindluse oaasi kollapsi. Tahaks loota, et see on märk uue ajastu ja ulatuslikuma selginemise algusest.

Olen elanud – omamoodi ka justkui pagulane, kui tahta paralleele tõmmata, kuigi ränne on tulnud vabast tahtest – Kuressaares, Tartus, Viljandis, Tallinnas, Pärnus, lühiaega Prantsusmaal, ja nüüd Haapsalus. Haapsalus olen varem palju seigelnuna ära tundnud oma koha ja leidnud palju häid inimesi, kel on süda õige koha peal, inimlikkus alles ja mõistus selge. Siin on sisseelamine mulle kui võõrast linnast tulnule olnud ladus ja kerge.

Mõistan, kuidas on pagulane olla pingeline: kuni valitseb teadmatus öömaja, kõhutäie, iseenda ja pere turvatunde ees võõras kultuuris, ollakse ellujäämisrežiimil. See tähendab, et kogu tähelepanu, mõtte- ja vaimujõud koondub iseendale. See tähendab, et ei suudeta suhestuda, luua harmoonilisi suhteid, arendada endas empaatiavõimet või veel enam, sulanduda kultuuri ja keskkonda. Kuni puudub selge riiklik plaan, tugi kohalikult omavalitsuselt ja kogukonnalt (või kohalik tugistruktuur perekonna ja sõprade näol) ja sealtpoolt arusaamine, ongi põgenikud n-ö punasel toolil. See on põhjus, miks on vaja pagulasi toetada, aidata luua neile turvaline ja soe vastuvõtt. Tegelikku ruumipuudust meil ju ilmselgelt ei ole…

Esimene samm üleüldises mõistmises ja õlg õla kõrval suhtumise saavutamiseks võiks olla inimlikkus ja heatahtlikkus. Oleme harjunud elama hirmuvalitsuse all. Kasvanud Nõukogude Liidu väärtuste tuules, diktaatorite juhtimisel. Kogenud füüsilist või psüühilist vägivalda kodus või tööl. Ei oska enam arvata, et kui võõras kõnetab – kolleeg või inimene tänavalt –, võiks tal olla midagi head öelda. Esimene reaktsioon on enesekaitse, ehmatus või süütunne. Eestis on see vanema Euroopaga võrreldes eriti levinud.

Mis oleks, kui alustaks algusest. Kaaskodanikud, politseinikud, riigimehed, emad-isad ja teised mõttekaaslased. Mis oleks, kui vaataks iseendale otsa ja mõtleks korraks: mismoodi saan olla toetav, inimlik ja heatahtlik? Kas siin on võimalik seekord teistmoodi läheneda? Mis on see suur eesmärk või siht, mida taotlen? Kas olen õigel teel, kas olen valinud leebed vahendid sinna jõudmiseks. Kas see on kooskõlas minu väärtustega? Mis on need minu väärtused, mind sütitavad põhimõtted?

Oma lugu alustasin koledate ja äärmuslike näidetega meie „laste- ja noortesõbralikus” Haapsalus toimunud sündmustest. Praegu julgen küll väita – toodud taustsüsteemi põhjal –, et asi mädaneb peast. Nähtub, et oleme valinud end esindama „eeskujud”, kellest paljude aumehelikkuses, väärikuses ja põhimõttekindluses sügavalt skeptiline olen.

Ootan aega, mil meie valitsuses võtavad kohad sisse tõelised eeskujud. Puhtinimlikul tasandil. Keda ei juhi vajadus eliiti kuulumise või võimuvõitluse ja ärategemise järele. Veel uhkema ja veel vingema auto, edevate huviklubide ja priskete kuluhüvitiste järele.

Olen viibinud ühes kohvikus mõne endise ja praeguse valitsusliikmega ja nende eeskuju lugupidavast, aupaklikust käitumisest oli kahjuks nõrk, lausa piinlik. Palun lihtsaid ja loomulikke, ausaid ja õiglustunde, tugeva eetika ja kõrge moraaliga eeskujusid. Eeskujusid, kes tajuvad ka neile antud vastutust, kes saavad aru, et iga nende mõte, sõna ja tegu peegeldub meis kõigis. Mida lähemale liigume multikultuursetele kogukondadele, seda empaatilisemad, avatumad ja puhtamad võiksime olla. Mõnusa ja ladusa koostegutsemise huvides.

Enesekaitse, pea liiva alla peitmise ja tuulelippudega juhtimistasandil me suuremat ühtsust ei saavuta. Ootan ausaid, tugeva selgrooga, julgeid, sõnapidavaid ja väärikaid liidreid. Rohkem ei tahagi kirjutada, pettumus närib hinge ja ajab seest keema… Jälle.

Kristi Teras

ajakirjanik ja kohvikupidaja