Vaatan telerit küllalt harva, et seda aeg-ajalt sisse lülitades ühe- või teistsugune ahhaa-elamus saada. Küllap olen viimasel ajal liiga harva lugenud ka eesti vanemat kirjandust, et sellega silmitsi seismine ühekorraga jälle terve vapustuse või oleks õigem öelda ilmutuse põhjustas. Nimelt juhtusin nägema Tammsaare „Kõrboja peremehe” ekraniseeringut aastast 1979, režissöör Leida Laiuse ilusat ja sügavat tööd. Aga mitte filmikriitikat ei taha ma siin teha.
Ma ei tea, mida me eesti rahvast tahame saada, milliseks teda kujutleme, kui meil ometi on „aegumatu aare” – kirjanik Tammsaare. Minu ettekujutust mööda loevad eriti vanemad põlvkonnad Tammsaaret, süda võbelemas ja liigutuspisar silmanurgas. Kelle kohta öeldakse ja on alati öeldud, et ta kirjeldab nii täpselt eestlase hinge ja ellusuhtumist.
Tõepoolest. Ainult et ma ei suutnud pärast pikemat pausi vanema eesti kirjanduse ja näiteks Tammsaarega, ja võib-olla ka pärast vahepealsete aastate jooksul toimunud isiksuslikke muutusi leida selles enam midagi ülevat, edasiviivat, südantsoojendavat. Vastupidi.
Tuletasin meelde „Ukuaru”, „Tõde ja õigust”, „Põrgupõhja uut vanapaganat” ning tervet hunnikut sellesse ladestusse kuuluvaid sõna- ja linateoseid. Mõistsin, et kui need teosed kirjeldavad eestlase hinge, siis on eestlase olemus totaalne ja üleüldine suhtlus- ja eneseväljenduspuue, oskamatus oma tundeid „lugeda”, võimetus oma tundeid endale tunnistada ja sellest kõigest tulenevalt ka võimetus teiste tundeid lugeda, mõista ja arvestada. Hoolida.
„Sure ära, kui elada ei jaksa,” ütleb ema eluraskuste all murdumas olevale tütrele. „Küll on kahju, et mul teist poega pole – et ma Katku sinule pean jätma,” ütleb isa oma peaaegu invaliidistunud pojale. Inimesed räägivad oma lähedastega, nagu oleks neil nende vastu mingi allasurutud viha, mitte armastus. Ma ei hakka teisi selletaolisi näiteid raamatuist eraldi välja otsimagi, et veel ja veel kord tõdeda: nõnda näidatud eestlase hing on kalk ja osavõtmatu. Ma ei saa tõesti aru, miks nii paljud nende kirjakohtade peal nõnda härduvad, nagu oleks midagi iseäranis ilusat öeldud.
Kui ma nende konkreetsete repliikide juurest veel edasi lähen, kui ma vaatan nonde teoste tegelaste omavahelist suhtlust, dialooge, suhtedünaamikat, siis näen seal palju passiivagressiivsust, ütlematajätmisi ja tunnete pikaajalisest allasurumisest tingitud ülereageerimist. Ma näen käitumismudelit, mis tegelikult on meile tõesti tuttav lapsest saadik – et me jumala eest ei räägiks sellest, mida me tegelikult mõtleme või tunneme, või kui just teisiti ei saa, siis räägime kaude, jättes ohtralt ruumi valestimõistmisele. Ma näen armastuse peitmist tänitamise, hoolitsuse ja mure alla. Ma näen otsest kiusamist ja arg-agressiivset seljataga solvangute loopimist – just nõnda, et solvaja isikut pole massis võimalik selgitada. Ma näen vaikivat süüdistamist, sarkastilisi torkeid ja käitumist oma kõige kallimatega nii, nagu neil polekski tundeid. Vähe sellest… nagu poleks kellelgi tundeid. Ometi kõneleb kogu dramaatika sellest, et tunded ikkagi on, ja veel millised. Ja et neid on otse talumatult raske kanda. Need ajavad inimese lõpuks vabatahtlikult tulle või võlla, trammi alla või püssitoru ette, mis veel üpris ootamatul kombel saab lõpuks ometi täismehe teoks peetud.
Pilt, mis neis paljudes teostes on eestlasest maalitud, näitab meile suurt hulka emotsionaalselt vigaseid inimesi, kes ei julge õieti ise ega lase igaks juhuks teistelgi elada. Vaesusega ei anna seda ka seletada. Vaesus on ainult üks mosaiigitükk selle emotsionaalse invaliidsuse põhjuste hulgas. Ajaloolised rahvuslikud traumad? Sajanditepikkusest orjaööst tingitud haiglaslik kinnisus ja otseütlemise vältimine, samal ajal valmidus rünnata teo või sõnaga igaüht nii-öelda selja tagant? Rahvuslik alateadlik veendumus, et lapsi tuleb kasvatada alalises valmisolekus halva juhtumiseks? Nõudlikult ja kalgilt, et nad suudaksid läbi lüüa nõudlikus ja kalgis maailmas edaspidi?
Eestlase käitumis- ja tundetraumasid uuriv kirjanik Imbi Paju seletab väga paljut okupatsiooniaja kadalipu jäetud ühiskondlike kahjustustega. Mina mõtlen, et eestlane oma oskamatuses tunnete ning sellest tulenevalt nii teiste kui ka iseendaga toime tulla oli selline siiski juba palju varem. Juba enne teist ilmasõda. Kui kirjutati kõik need meie vanemad „rahvuslikud tüvitekstid”.
No ja ehk me polegi ainsad. Vanem põhjamaade kirjandus pole ka tegelikult eriti helgem. Sealgi murduvad tegelased raginaga oma sisepingete all, mille vastu ollakse seni võimetud, kuni pole suudetud neid defineerima õppida. Ainult et kõige selle valguses ma polegi enam nii kindel, et need rahvuslikud tüvitekstid noorsoole kohustuslikud lugeda peaksid olema. Liiga palju kohutavalt halba eeskuju ja destruktiivseid mõttemustreid. Eriti kui ma meenutan veel „Tões ja õiguses” neid lehekülgedepikkusi loomapiinamise kirjeldusi. Võib-olla tahaksin ma lapsevanemana sellise maailma oma lapsest just hästi kaugel hoida. Sest üks mis kindel: emotsionaalselt kirjaoskajaks ja õnnelikuks inimeseks ehk õndsaks sellises maailmas inimene ei saa. Tahab küll, aga ei või, nagu jõudis järeldusele ka Põrgupõhja Jürka.
Aidi Vallik
kolumnist
Jah ma arvan sama loller
Ja Luule Viilma kuhu jääb???!
Vallik ajab kirjandusteose ideoloogiaõpikuga segamini, soovitades kirjaniku loomingu kõrvaldamist kooliprogrammist, sest teos ei kirjelda inimest sellisena nagu meie valitsev ideoloogia ette näeb. Kahjuks on analoogseid nõudmisi ajaloos varemgi esinenud, see teeb ettevaatlikuks.
“Kui nüüd laia lauaga lüüa ja kogu maailma kirjandust üldistada, on kõik lugemisväärsed teosed täis ängi ja kannatusi.”
ning
“Meenub V.Märka lühikokkuvõte Tõest ja õigusest:esimene osa-töö ja usk teeb lolliks,teine osa-haridus teeb lolliks,kolmas osa-mässamine teeb lolliks,neljas osa-abielu teeb lolliks,viies osa-kuidas lollina edasi elada.
Aga ärge muretsege-elu läheb ilmselt peagi jälle piisavalt palju keerulisemaks,et küllusetühisust pole vaja karta.”
Kommentaarium tundub märksa sisukam kui A.Valliku arutlus ise. Samas on väga tore, et see nii palju mõtlemisainet äratas!
Tegelikult on asi üsna lihtsaks taandatav-kogu elu käib kannatuse ja külluse vahel.Viimane teeb laisaks,mannetab ja muudab inimese mõttetuks
nautlejaks-tarbijaks…vähemalt enamuse meist.Kannatus paneb pingutama ja püüdlema-eeldus arenguks.
Ka Vargamäele kui lõpuks saabus jõukus,ei olnud enam mõistust sellega muud peale hakata kui kirikus-kõrsus käimiseks uhket sõiduhobust pidada jms tarbetut edevust nuumata.
Meenub V.Märka lühikokkuvõte Tõest ja õigusest:esimene osa-töö ja usk teeb lolliks,teine osa-haridus teeb lolliks,kolmas osa-mässamine teeb lolliks,neljas osa-abielu teeb lolliks,viies osa-kuidas lollina edasi elada.
Aga ärge muretsege-elu läheb ilmselt peagi jälle piisavalt palju keerulisemaks,et küllusetühisust pole vaja karta.
Aga mis imesid see kirjandus siis üldse on? See ongi ju elu. Omas ajas ja ruumis, mõjutatav ja mõjutaja. Kohe on kivi alt nn asjatundlikud kirjanduse õpetajad väljas, õigustamas, miks just Tammsaare 9. kl õige lugeda on. “Kõrboja” ei ole lasteraamat, selle käsitluse võib suuremas osas südamerahuga tugevama gümnaasiumiklassi tarbeks jätta. Seni, kuniks kaasaeg dikteerib hedonismi, edukultust, brände ja seksi, pole lugupeetud kirjandusõpetajail teha muud, kui lasta üheksandikul vabaltvalitava teosena “Viitkümmet Halli” vastata ja osata sellele asjatundlikult kaasa rääkida. Pluss veel lugematud vampiiri-, narko- ja enesetapulood. Sest see on tänapäev ja selles me elame Seni, kuni kirjanduses üheksandiku käest lugemiskontrollis… Loe rohkem »
Armsad inimesed, ei tasu Aidi Valliku suhtes isiklikuks minna. Kirjanik kirjutas ühe essee, näidates ilukirjanduse kaudu mingeid teadvustamata pooli, mis eksisteerivad meie kodustes kasvatustes, seal kus inimesed suhtlevas ilma armastuse keelt kasutamata, ütlevad, et ära ole nii emotsionaalne, ära hala, sure siis ära kui ei jaksa…..teiste üle seljataga naermine…nagu siingi, ei minda Vallikiga dialoogi vaid võetakse kaitsehoiak, samas mittemillegi vastu, sest Vallik ei ründa, ta näitab ja ta on ise nö “meie osa”….miks ei või öelda, jah selles loos on midagi , ma tunnistan neid mustreid, ma olen tulevikus tähelepanelikum, kuidas ma väljendan end lähedastega suheldes, ma vaatan oma sõnavara… Loe rohkem »
Üks, mis määrab kooli soovitusliku/kohustusliku kirjanduse teoste valiku, on nende teoste kättesaadavus. Ja pole midagi parata, et Tammsaare teoseid leidub pea igas kodus ja raamatukogus, aga Aidi Valliku omi mitte. Ja üks õige kirjandusõpetaja oskab suunata õpilasi lugemisele lisaks ka mõtlema, analüüsima ning mitte jätma märkamata, millist ajastut üks või teine teos kujutab. Saab ju panna last mõtlema, mida oleks tema teinud teisiti kas siis Katku Villu või Tammaru Marguse asemel. Iseasi, kas too aeg oleks seda võimaldanud. Mida paremat on sellistes teostes, kus noored üksnes ropendavad, joovad, lastena rasestuvad jne? Ma ei usu, et isegi eesti keele ja kirjanduse… Loe rohkem »
Meemide alusel, oleme täna just siin… Ehk, kuidas me oleme nii kaugele jõudnud! Ma saan aru, et vallik räägib oma loos emotsionaalsest intelligentsusest. Sellest, et eestlased suudavad üksteist mõista vaid siis, kui häda käes… Vaidlen vastu. Sellisteks on inimesed muutnud vale ja valskuse õhkkond, mis vene ajal inimesi ümbritses. Parim, mis tol ajal juhtus oli see, et mitte kõik inimesed, ei suutnud elada sellistes totalitaarsetes tingimustes ja mida nimetatakse kohanemiseks. Tahan tänada neid inimesi, kes vaatamata hirmule režiimi ees, surmale otse näkku vaastasid ning tänu millele, toimusid muutused inimeste hingedes. Vallik pole neid tundeid ilmselt üle elanud, mida tolleaegsed muutuste… Loe rohkem »
Mina jälle arvan, et nii ja naa. Eks ole mõnes mõttes õigus ka Vallikul, kuigi Tammsaare kui realist kujutas seda, mida nägi, teadis ja tundis. Ei kahtle hetkekski, et on eesti rahva suurimaid kirjanikke. Kui panna kõrvuti “Rehepapp” ja “Põrgupõhja…”, siis esimest eelistavad ainult need, kes pole “Põrgupõhjat lugenud või mõistnud. Ja et lapsi koolis ei peaks Tammsaarega tutvustama, on ka muidugi lollus. See tundub umbes sama jutt mis koolõpilastel, kes räägivad, et Remarque’i “Läänerindel” ei sobi lugeda, kuna seal on nii palju vägivalda.