Ann Mari Anupõld: Hobusepisiku kütkeis

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Ann-Mari Anupõld 017Enamik minu koduloomi on juba leidnud üht või teist moodi oma koha minu lugudes ja jutustustes. Hobused on aga seni enamjaolt analüüsist pääsenud, kuigi just hobused oli peamine põhjus, miks hakkasin loomaarstiks õppima. Tõsi, hobusearsti mõtte matsin ma küll peagi juba jälle maha. Kellegi hindamatut sporthobust ära rikkuda tundus kõike muud kui ahvatlev. Selle kohta teadis üks meie hobuarstidest õppejõud öelda: ,,Kui te olete hobusearst ja teil pole korraga vähemalt kolme kohtuasja kaelas, siis järelikult te ikka päris hobusearst ei ole.” 

Hobused on aga mõistagi minu patsientide seas. Olgu see siis esmaabi andmiseks või väiksemate murede lahendamiseks. Ei pea ükski loom ju täitsa hätta jääma, kui loomaarst on lähedal.

Ratsutamist ja ratsasporti alustasin juba Luksemburgis, gümnaasiumi ajal. Tall ise oli klassikaline sporttall. Hobusebokse oli ligi 70, kaks maneesi, kaks välisväljakut, hobuste pesuboks, solaarium ja hoiuruumid kõigile vajalikele tarvikutele. Väike kohvik, mille aknad avanesid otse maneesile. Seda kohta kutsuti akvaariumiks, sest täpselt nii see pikk klaasfront ning seal taga jõllitavad näod maneesi poolt välja nägidki. Akvaariumi kõige sagedasemaid külalisi võis õige harva näha hobuse seljas, aga teoorias olid nad see-eest väga kõvad. Peaaegu iga päev olid ka mitmesugused treeningud, suvi läbi aga traaviti mööda võistlusi, ja neid jagus igasse nädalavahetusse. Pole siis ime, et nii mõnegi hobuse tervis sellisele koormusele vastu ei pidanud. Amatöörsportlased on selle koha pealt tihtilugu ohtlikumad kui professionaalid. Tõsi, proffide hobused peavad lõppkokkuvõttes rohkem pingutama, aga see-eest on nende aastane võistluskava ja sinna hulka kuuluvad puhkeperioodid enamasti läbi mõeldud. Amatööri hobustel üldjuhul nii hästi ei lähe. Nad peavad lihtsalt andma endast nii palju, kui jaksavad, ja kuni jaksavad. Selle võrra tegeldi seal tallis ka rohkesti hobuste vigastuste ja jalaprobleemidega. Kindlasti olid paljud just ülekoormusest tingitud. 

Ülikooli astudes ning Austriasse kolides jätkasin esialgu sporthobuste maailmas, sõitsin algatuseks ühes müügitallis hobuseid välja. See tähendas igal nädalal üllatusi, sest talliomanik tõi endale kokku igas mõõdus ja treeninguastmes ning hullumeelsuse tasemega loomi. Mida hullemad, seda paremad, sest selle võrra odavamalt sai ta nad kätte. Töö oli raske ja sageli ka päris ohtlik. Just siis, kui koostöö hobusega sujuma hakkas, võisin kindel olla, et ta leiab endale juba peagi uue kodu. See etapp ei kestnud aga kuigi kaua ning ühel päeval sain teada, et talliomanik on kinni võetud ja uurimise all. Ilmselt oli mõne hobuse päritolu eriti küsitav. 

Kui pisikuga oled kord nakatunud, ei ole loobuda sugugi lihtne. Peagi avanes seega uus võimalus ning hakkasin hoopis traavleid treenima. Kuna traavikärus mulle sõita ei meeldinud, lubati neid treeninguid ka ratsa teha. Tempod olid aga muidugi täpselt samad. Kuna oli tegemist ka tõeliste tšempionite ja mitte lihtsalt niisama harrastajatega, tulin nii mõnigi päev treeningult koju, hambavahed kärbseid täis, silmad tuulest ja tolmust punetavad ja juuksed pea peal püsti. Klassikalises mõttes ratsutamisega polnud sel asjal muidugi mingit pistmist. Lahe oli ta sellest hoolimata. 

Eestisse kolides kasutasin juhust ning ostsin endale esimese päris oma hobuse. Muidugi Eesti tõugu, ja otse Saaremaalt. Mingisse uhkesse sporttalli ma enam ei trüginud, vaid hakkasin tasapisi oma koduseid hobusepidamise tingimusi looma. Ei ole midagi paremat, kui suvehommikuti ärgates ja aknast välja vaadates näha, kuidas hobused alles koplis pikutavad, uduloorid nende ümber hõljumas. Või siis talvise pakasega sooja talli sisse astuda. Õhtul pärast pikka tööpäeva hobuse selga hüpata ning metsa poole kihutada on aga vaieldamatult päeva parim hetk. Ka koerad on juba ärevusest tagajalgel püsti, kui näevad, et ratsasaapaid jalga taritakse. Ääri-veeri olen hakanud ka jälle sportima. Kui pisik peale tuleb, pakin hobuse treilerisse ja sõidan kuhugi talli trenni tegema. Loodan, et saan seda nüüd vastutustundlikumalt ja loomasõbralikult harrastada. Kõik võiks ikka tasakaalus olla. Mitmekesi sportides peaks ikka arvestama, et kõik sellega nõus on. 

Ann Mari Anupõld,
Piirsalu loomaarst

 

 

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments