Läänemaa omavalitsused peavad 9. septembriks sotsiaalministeeriumile teatama, kas nad on valmis pagulasi vastu võtma. Paari päeva eest teatas Haapsalu linnapea Urmas Sukles, et linnal pole munitsipaalkortereid, kuhu neid elama paigutada. Sedasama ütles Ridala vallavanem Toomas Schmidt. Vormsi vallavanema arvates tähendaksid pagulased saarele lausa sotsiaalset katastroofi ja Hanila valla probleem olevat, et seal osatakse halvasti inglise keelt ning normaalsete elamistingimustega kortereid pole pakkuda.
Niisiis näib, et Läänemaal on terav elamispinna kriis, sest sõjakoleduste eest põgenevaile pagulastele pole peavarju mitte kuskilt võtta. Eks ta ole, meil endilgi on liiga palju rahvast ja kuhu need võõrad siia veel mahuksid!
Nali naljaks, aga tegelikult varjab selline suhtumine hirmu, rumalust, mugavust ja paraku ka rassismi. Omavalitsuste juhid, kes lähtuvad oma otsustes pigem internetikommentaariumist ja populaarsusreitinguist, selliseid teateid väljastades inimlikku kaastunnet ja empaatiat ilmselt arvesse ei võta. Sest kui nad annaksid endale vähegi aru, milliste õuduste eest pagulased Euroopasse põgenevad, ei saaks mitte kuidagi tekkida mõtet, et pagulane tekitab Eestis sotsiaalse katastroofi.
Käisin kaks aastat tagasi Jordaanias Süüria sõjapõgenikke intervjueerimas ja külastasin toona 130 000 inimest majutanud põgenikelaagrit keset kõrbet; käisin naistele mõeldud varjupaigas ja Ammani haiglas, kus raviti Süürias haavatuid. Kohtusin seal inimestega, kes olid pääsenud tõelisest põrgust.
Näiteks üheksa-aastane Alda, tema õed Aisha ja Rukaya olid kõik märgistatud Bashar al-Assadi palgasõdurite kalašnikovidest tulistatud kuuliarmidega: Alda kehal oli kolm, Aishal üks ja Rukayal neli haava. Nad olid parasjagu kodus, kui mõrtsukad ukse maha lõid ja terve pere pihta tule avasid. Tüdrukute isa ja ema, vanem õde ja väiksem vend said surma. Nemad olid ellujäänud, aga mis elu see on, kui sul on paaniline hirm iga kord, kui lennuk lendab üle linna ja sa võpatad alati, kui keegi siseneb tuppa uksele koputamata!
Haiglas kohtasin Damaskuses elanud 27aastast Almat, kes sekkus asjasse, kui Süüria armee sõdurid hakkasid arreteerima 15aastast noormeest. Sõdurid lõid naisele püssipäraga vastu kukalt ja ta jäi kogu eluks halvatuks. Alma oli sel hetkel kaheksandat kuud rase ja mõistagi kaotas ta oma sündimata lapse.
Damaskusest pärit anestesioloog Suray Bakkar põgenes riigist pärast seda, kui luure pidas teda neli päeva ebainimlike tingimustega kongis, kus seitse inimest elas nelja ruutmeetri suuruses ruumis, aknaid ei olnud ja vett pidi jooma tualetipotist. Teda peksti ja piinati elektri ja sigaretitulega. See kõik oli selle eest, et ta ravis Hippokratese vande järgi kõiki, kes olid tulnud tema juurde abi paluma. Paraku ei läinud see kokku režiimi arusaamaga arstide strateegilisest tegevusest riigis.
Elu põgenikelaagris on lihtsalt kohutav. Inimesed elavad perede kaupa telkides ja konteinerites. Sadade sõjapagulaste kohta on kasutada mõni kuivkäimla, pesemistingimused on ülikehvad, õhk on kõrbeliivast kuiv ja tolmune ning paljudel on tekkinud kopsuhaigused. Konflikt on kestnud nüüd juba üle nelja aasta ja miljonid inimesed on pidanud terve selle aja niimoodi elama.
See ei ole mingi elu. Lapsed ei saa koolis käia, inimestel pole tööd, pole kodu, pole raha, pole süüa. Neil ei ole tulevikku. See on kõige hullem.
Riigis, mis on nii lootusetult ummikus, kus riigipea on türann, kes ei pelga oma rahvast mürgitada ka keemiarelvaga ning kus on asunud tegutsema äärmusislamistid rühmitusest ISIS, ei ole lihtsalt võimalik elada. Suurel osal rahvast pole muud valikut peale põgenemise.
Süüriast on pagenud üle nelja miljoni inimese, riigisiseselt on oma kodust pidanud lahkuma 7,6 miljonit inimest. Üle 300 000 on tapetud.
Need ei ole lihtsalt arvud. Iga selle arvu taga on reaalsed inimesed, kelle elu on hävitatud.
Eestil on võimalus aidata rahvast, kelle saatust ei soovi mitte keegi. Läänlastel on võimalus end näidata empaatiavõimeliste inimestena, kes aitavad sõjapagulastel end taas jalule saada – nii, nagu meid on häda korral aidanud paljud rahvad.
Võimalik on aga elada ka sotsiaalse katastroofi viimsepäevahirmus, mida pagulased endaga siia kaasa tooksid. Valik on meie.
Maris Sander, ajakirjanik
Tuleb võtta kõige negatiivsem hoiak ja see on see, et pagulaste sissetoomine on sulaselge invasioon ja ettevalmistus omamoodi hübriidsõjaks. Näiteid muust maailmast peaks olema piisavalt, neid üle kordama ei hakka. Päevalehes nimetas antud asja sõjaks ka meie jutiitsminister.
Armas Maris! Kuulud vanuse- ja/või ühiskonnagruppi, kes näevad maailma läbi roosade prillide ning teevad oma otsuseid tihti emotsioonide baasi. Õnneks ei ole selliseid inimesi väga palju. Kardan, et Sul puudub oma naiivsuse tõttu oskus näha suuremat pilti. Küsimus ei ole 100 või 300 pagulases, keda Eesti peaks vastu võtma. Erinevus tõesti rikastab, kuid teatud piirini. Sellega on nii, nagu maitseainetega. Näpuotsatäis soola või pipart muudab toidu maitsvamaks ning nüansirikkamaks, üledoseeritud maitseainetega supp aga süüa ei kõlba. Euroopas on käimas protsessid, mille vilju me kahjuks alles hakkame maitsma. Juba tänaseks on infiltreerunud kriitiline mass inimesi, kes on julgeolekurisk ning kelle ellimineerimisega… Loe rohkem »
Siin lehes oli kuskil kirjas et lõpliku otsuse asja üle (kas immigrandid tulevad või ei tule) otsustab riik. Demokraatlikus ühiskonnas otsustab eelkõige rahvas. Rahvas annab teada läbi oma esindajate omavalitsusele oma seisukoha, siis omavalitsus riigile ja nii ongi. Riik otsustab? Mida see tähendab? Riik ei saa rahva ja riigi seisukohast nii olulist küsimust rahvaga nõu pidamata otsustada. Riigile pole selleks volitusi antud. Enne viimaseid valimisi ei rääkinud keegi pagulasteemast. See probleem jäeti täiesti külmalt käesoleva suve peale ja sadas kaela nagu välk selgest taevast. Nutikas? Nii need asjad ei käi. Euroopa Liidu seisukoht pidi olema juba tunduvalt varem meie ametnikel… Loe rohkem »
[…] Mul vallavanemana on kahju, et end ajakirjanikuks pidav inimene ei pöördunud enne kirjutamist selgituste saamiseks minu poole, vaid hakkas kohe süüdistama rassismis (Maris Sander "Hirm pagulaste ees" LE, 9. september 2015). […]
Mul vallavanemana on kahju, et end ajakirjanikuks pidav inimene ei pöördunud enne kirjutamist selgituste saamiseks minu poole. Vaid hakkas kohe süüdistama rassismis. Ja artikli alusel on mul alust arvata, et artikli autor pole tutvutud ministeeriumi pöördumisega omavalitsuste poole ning ka vastustega ministeeriumile. Ministeerium pöördus omavalitsuste poole ja küsis, kas neil on vaba (munitsipaal)pinda pagulaste majutamiseks. Ei küsitudki praktiliselt midagi muud. Ma usun, et kursis olevatele isikutele ei ole üllatuseks, et omavalitsuste omandis ei ole suures ulatuses elamispinda. Sest kui omavalitsus soovib munitsipaaleluruumi omandada, siis peab ta selle kas ehitama või eraomanikult ostma. Ning sotsiaalpinna puhul peab omavalitsus olema ka valmis… Loe rohkem »
Lugupeetud ajakirjaniku artikkel kajastab täpselt seda suhtumist nagu terve see teema pikemat aega – kui muidu enam argumente ei jätku ja emotsioonitamine ei tööta, süüdistame rassismis, pahatahtlikkuses, vihakõnes, jms… See lihtsalt ajab närvi! Kui ma ise millegagi hakkama ei saa, tean, et olen käpard. Aga see on minu tasand ja see segab väheseid. Kui Stenbock lahendab asju käpardlikult, siis puudutab see paljusid, ka sind lugupeetud ajakirjanik! Et lahendab, on siin muidugi liialdus, sest lähimineviku tegutsemine ja käesolev aeg – mitte miski ei tõesta miskisugusegi mõistliku plaani olemasolu… kuigi teema on suht vana. Aga see, et lahendused on olnud saamatud ja… Loe rohkem »
Kuidas küll on saanud niisugustele ametikohtadele *ajudeta* inimesed,kes ei viitsi või ei taha millegi üle sügavamalt mõelda? Kas keegi teab milleni viib
selline pagulaste vastuvõtt ja vägivaldne paigutus?
Eks kirjutaja ole ka veel kogenematu, silmad sinised ja soov maailm korda teha suur. Aga saa aru kullake, et tegu on kümnete miljonite inimestega, kelle hulgas ei ole kõik sugugi inglikesed ja ohvrid. Suuresti nende oma rahvas on nad sealt sõjakeerises minema ajanud. Ei ole mõtet mängida ainult ühepoolsete emotsioonidega. Uuri, mida kujutab endast nt märksõna ISIS ning palun kajasta ka seda poolt. Muidu on see mõttetu, justkui teismelise emotsionaalne jutt. Pisut pikemat perspektiivi soovitan ka katsuda tunnetada. Ainus lahendus on range piir- näiteks 200 inimest, nagu alguses juttu oli. Thats it. Ja Euroopa piir tuleb kontrolli alla saada. Sellest… Loe rohkem »
Titetegemine on neil meestel kàpas.Kasvatagu aga teised. Nii et loo autoril on valik suur. Eesti riigi kohus on kòikide vahenditega vastu seista sellele intervensioonile ja oma kodanikke kaitsta. Kui me muidugi tahame oma lastele turvalist tulevikku. On viimane aeg PIIRID sulgeda !! ?
No kui muud üle ei jää, siis Osmussaar oleks ehk parim koht tulnukaile.Lambad kohapeal olemas,Soome poolel maal, Hanko neemeni vähem kui Tallinnani. Elu nagu lill…