0

Kai Kaljo muutuv maailm linnagaleriis

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Näituseavamist, kus noored galeriipõrandal kõhuli paberfiguure värviks ja näitust, mis hakkab muutuma juba avamise hetkest, ei kohta just tihti, kuid kunstnik Kai Kaljo kolmapäeval linnagaleriis avatud „Haapsalu värvimisraamat” oli just selline.

„Haapsalu värvimisraamat” on näitus, mida peab mitu korda vaatama minema, sest see on pidevas muutumises. Seintel olevatele suurtele fotodele ja nende ümber lisandub järjest uusi figuure, mida näitusekülastaja ise galeriis värvida saab.  

„See on näitus kus tuleb ise osaleda,” ütles Kai Kaljo ja lisas, et talle on alati meeldinud selline kunst, kus näitusekülastaja saab osaleda. „Kunst on ju inimestel mõeldud, et ta mõtleks ja naudiks,” ütles ta.

Et tegemist on Haapsalu-teemalise näitusega on fotod ja ka enamik figuure Haapsaluga seotud – näiteks kohtab siin tsaare ja Haapsalus suvitanud kuulsusi, samuti romantilisi ülemöödunud sajandi rõivastuses tütarlapsi.  Kuid mitte ainult – nende vahele on end susanud tänapäevased noored ja suisa tulnukad.

Teise teemana pakub kunstnik värvimiseks põgenikepaate ja –figuure. Tema hinnangul on põgenike teema puhul palju äärmuslikke arvamusi, aga vahepealset mõistliku juttu, kuidas sellega toime tulla, ei ole. Nii leiabki Kaljo, et kuna värvimine on alateadlik ja teraapiline tegevus, ei sunni see oma mõtteid sõnastama ja laseb oma tundeid väljendada.

Värvitud figuuride paigutamise piltidele jätab aga Kai Kaljo siiski endale. Ta lubas avamisel, et tuleb peagi Haapsallu tagasi, et vahepeal värvitud figuuridele piltidel-seintel koht leida. Ruumi selleks jagub.

„Haapsalu värvimisraamat” on eksperiment – kuidas see välja kukub ja kuidas inimesed kaasa tulevad, ei osanud kunstnik enda sõnul ette kujutada. Kaljo lisas, tegelikult ta suisa hoidus seda väga konkreetselt ette kujutamast.

Välja pakutu hakkas tööle ja inimesed tulid kaasa. Kaljo oma tuttavad ja üliõpilased värvisid näituse tarbeks välja prinditud figuure juba enne näitust ja avamisel värvisid Haapsalu kunstikooli noored neid juurde. „Need, mis siin täna tehti on jube kihvtid,” kiitis kunstnik.

Kai Kaljo sõnul on näitusel tegelikult mitu kihti ja seda ta just tahabki. „Mis mõte sellel oleks kui pildil oleks punane õun ja alla oleks kirjutatud „Punane õun”.”  

Kohalikud inimesed näevad tema Haapsalu piltidel asju, mida keegi teine seal ehk märgata ei oska. Näiteks seda, et üks must kuju liigub ringi just Aafrika rannas või et tsaarid on pandud istuma Mart ja Katrin Laari jutuajamise pingile.

Kaljo ütles, et tegelikult oleks see näitus võinud olla ka fotonäitus inimtühjast Haapsalust. Seda enam, et näituse tarbeks pildistades ei pidanud ta neid inimtühje paiku otsima, vaid inimesi tõepoolest ei liikunud. Mõne foto puhul püüabki ta hoiduda sinna liigselt värvitud figuure paigutamast. „Tühjana on mõned pildid nii ilusad, et sinna väga palju panna ei saa –  läheks liiga täis ja mõte kaoks ära.”

Kai Kaljo ei tea, et keegi oleks varem sarnast värvimisraamatunäitust teinud. Talle endale tuli see mõte praegust värvimisraamatute populaarsust nähes. Et tavaline mustriteraamat teda ei rahuldanud, pani ta kaks asja kokku ja tahtis näha, mis saab.

Edaspidi tahab kunstnik aga jõuda ka päris värvimisraamatuni. See peaks olema tavalistest inimestest. „Nendest, kes trollipeatuses seisavad ja kellest kunagi ajakirja esikaanele pilti ei tehta. Olen ise ka üks sellistest. Oma argisuses on nad väga huvitavad,” rääkis ta. Kaljo sõnul saab siis detaile värvida ja mõelda, milline kampsun või pluus kellelgi seljas on.

Kas seal raamatus oleksid nii nagu näitusel, et saad värvitud figuure fototaustadele paigutada või  värvida juba olemasolevaid valgeid kujusid, ta veel ei tea. „See mõte on väga kiiresti arenenud,” tunnistas kunstnik.

Tegelikult avati kolmapäeval linnagaleriis kaks näitust. Värviraamatu kõrval on näitusel väljas kolmveerand tundi pikk video „Isa kirjad”, kus näitleja Peeter Volkonski  loeb ette Kai Kaljo isa, Pallase lõpetanud kunstnik Richard Kaljo kirju oma tütrele. Taustaks on kirjad ja kohad, millest kirjades juttu.

 „Mu isa-ema läksid lahku ja isa kirjutas mulle kirju aastatel 1968-78. Pärast ema surma tulid kirjad uuesti välja ja mõtlesin, et teen neist midagi,” selgitas Kai Kaljo. Ta lisas, et need kirjad pole pelgalt isa kirjad tütrele, vaid ka mõnes mõttes ka Eesti eelmise sajandi ajalugu. „Mu isa õppis Tartus Pallases, mille ta lõpetas 1940. Ta oleks saanud Pariisi õppima minna, aga siis tulid muutused ja ta ei käinud mitte kunagi elus välismaal,” jutustas tütar.  

Fotod Arvo Tarmula

IMG_7261 IMG_7268 IMG_7284 IMG_7289 IMG_7290 IMG_7307 IMG_7325 IMG_7344 IMG_7363 IMG_7374 IMG_7392 IMG_7401 IMG_7404

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz