Vao pagulaskeskuse süütamine annab tõesti põhjust muretseda. Ohtu sattusid kümnete inimeste elud, aga veelgi masendavam on, kui hõlpsalt muutus ühe-kahe provokaatori kuritegu massimeedias kogu rahva kuriteoks, meie kõigi süüks ja häbiks.
Me ju peaksime veel mäletama, mis asi on provokatsioon. Peaksime ka mäletama, kuidas provokaatoriga käituda ja provokatsiooniga toime tulla. Laulva revolutsiooni ajal oli tavaline, et rahvakoosolekule poetas end ka mõni KGB käsilane, kes kandis vaenu õhutavat plakatit ja kutsus üles vägivallale. Vahel kallati mõnele monumendile punast värvi, soditi seintele haakriste ja nõdrameelseid hüüdlauseid, vandaalitseti kalmistul ning püüti esile kutsuda kaklusi vene ja eesti koolilaste vahel. Just nimelt koolilaste vahel, sest lastega oli hõlpsam manipuleerida kui täiskasvanutega.
Provokatsioone kardeti ka tol ajal. Arvati, et okupatsioonivõim võib neid ära kasutada rahva vabaduspüüdluste veriseks mahasurumiseks. See polnud asjatu hirm, sest varem oli sageli nii tehtud. Provokaatoreid vihati ja põlati, aga mitte kunagi ei laiendatud nende tegusid kogu rahvale. Vastupidi. Provokaator polnud „meie”, provokaator oli vaenlane. See oli väga selge veelahe. Nüüd aga loeme ajalehtedest ja kuuleme isegi mõne riigijuhi suust, et Vao pagulaskeskuse süütamine on kogu meie rahva süü ja häbi.
Täna on piinlik olla eestlane – nõnda pealkirjastas oma arvamusloo Vao pagulaskeskuse süütamise päeval Äripäeva toimetaja. Küllap sai ta oma piinlikkustundele innustust presidendilt, kes teatas, et tal on häbi ja piinlik lugeda Vao pagulaskeskuse süütamisest.
Postimehe kolumnist Ahto Lobjakas läks veelgi kaugemale. Tema käsitluses sai Vao keskuse välisfassaadi põlengust „Meie oma kristalliöö”. Pagulasi nimetas ta Natsi-Saksamaa kuritegudele viidates Eesti juutideks ja Vao põlengu kujuteldavaid tagajärgi ajalooliselt kohutavaks.
Paljude kommentaatorite ja isegi mõne meie riigijuhi püsimure paistab olevat, mida arvatakse meist teistes Euroopa pealinnades. Kui aga kuskil kümme ruutmeetrit seina söestub, siis on see kohutav või lausa ajalooliselt kohutav. Mitte selle pärast, mida me ise sellest arvame, vaid just sellepärast, mida arvatakse sellest Brüsselis ja Berliinis.
Terve Euroopa on täis sõjapõgenikke, iga päev leiab paljudes ELi riikides aset kümneid konflikte sisserändajate ja kohalike elanike vahel, ka selliseid, millesse peavad sekkuma riigijuhid. Isegi Saksamaa kantsler Angela Merkel pidi möödunud kuul sisserändajate kaitseks oma kodumaal väga kurja häält tegema.
Vao keskuse põleng ei paista sellel taustal millegagi silma. Aga kui paaril hüsteerilisel kommentaatoril õnnestub see ristida Eesti kristalliööks, siis saab sellest tõesti eriline sündmus.
Kristalliöö oli inimsusvastane kuritöö, osa genotsiidist, mille pani toime Saksa riik. Paaril 1938. aasta novembriööl hävitati Saksamaal ja Austrias kümnete tuhandete juutide kodud ja vara, tapeti ligi sada inimest. Seda tegid miljonid sakslased natside sõjaväestatud rünnakrühmade eestvedamisel ja riigijuhtide otsesel mahitamisel.
Mida on meil sellele vastu panna? Vao pagulaskeskust ei süüdanud eesti rahvas. See ei ole Eesti riigi ja rahva kuritöö. Vastupidi, see on kuritöö mitte ainult varjupaigataotlejate ja pagulaste, vaid ka Eesti riigi ja rahva vastu. Kui me paneme kas või imepisikese võrdusmärgi Vao ja kristalliöö vahele ning peame seda oma riigi ja rahva süüks, siis teeme just seda, mis oli provokatsiooni eesmärk. Selle asemel, et kokku hoida ja üheskoos provokaatoritele vastu astuda, allume provokatsioonile ning asume üksteist süüdistama rassismis, natsismis ja kõikides muudes surmapattudes, milles provokaatorite mahhitajad tahavad meid süüdistada.
Hämmastav, et laulva revolutsiooni ajal, kus meie saatus rippus sageli juuksekarva otsas, suutsime ka suurte ohtude ees rõõmsaks ja rahulikuks jääda, aga nüüd, kus meil on oma riik, satume iga väiksemagi ohu peale paanikasse ja käitume nagu hirmunud lambakari.
Praegu on häbi olla valitsuses või arvamusliider, kes korrutab kui hea on pagulane.
mõttetu murjan on end naaberriikides tõestanud ja midagi head ta teha ei suuda.
Häbi! ajakirjanikud Häbi! ministrid!!
minust on saanud nüüdseks nii rassist, natsionalist, faśist, vihakõneleja või mis tahate, kui vaatan-kuulan kõiki neid poolt ja vastu targutajaid. Kuigi ka oma peres kasvab trini-eestlane, kes meenutab väga süürlast. Oma trajektooril on ta isegi imetletud, aga sellest väljaspool võib ka kergesti peksa saada. Nii et – ma tean millest räägin. Ja ometigi, ei tee ma oma suhtumisega kellelegi midagi. Seetõttu jätke eesti rahvas tõesti rahule ja “kasutage võimalust lihtsalt vait olla”. Oleme väike riik ja suured teevad meiega niikui nii mida tahavad – nii idas kui läänes, aga isekeskis võiks vähemalt väärikaks jääda. Ja ärgu keegi unustagu – tänasega… Loe rohkem »
Muli oli ikka rohkem pagulaslemb. see on juba selline ettevaatlik suunamärguanne, et mehes toimub pisike pööre.
Mäletan kui ta raadios motomehi mõnitas kes Vaos käisid. seda meest ma eriti ei usu ja ta sõnavõttudesse suhtun alati ettevaatusega. Selgrootu ja munadeta mees ei ole väga mees
Mind isiklikult ei huvita mida arvab mingi Brüssel või Berliin sellest,miks Eesti tahab ennast alati suurte maadega võrrelda ja miks peab alati mingi maa arvamuse järgi elama,ministritel endil mõistus puudub või? Eesti on ja jääb väikseks isegi Soome kõrval!! Ei ole mõtet ahvida teisi, kui keegi paneb ennast põlema tähendab see seda,et Eestil tuleb teha seda sama või.,täielik poliitiline pläma!!!!
Muuli vahutab laulvast revolutsioonist ja migrantidest. Kahjuks meil eestis viimasel ajal peale laulmise enam muuga ei tegeleta. Kellel kõvemad laulusõnad, see oma arust ilgelt tähtsa teoga hakkama saanud. Aga küsimus on ikkagi õhus, et miks on meile eestisse neid niinimetatud sõjapõgenikke tarvis. Kui ajaloos tagasi vaadata, siis kuhu oli eestlastel võimalik sõja eest peitu minna. Ja need, kes pääsesid siit minema, siis neil vedas. Aga ülejäänutel oli siis järelikult sitt päev, mis kestab siiamaani. Kui saaks sõnavõttudest iga sõna panna võrduma ühe visatud labidatäiega, siis me oleks juba ammu olnud paradiisis. Praegu aga tuleb jälle minna kõrvu pesema, et uute… Loe rohkem »
jälle mögga kommentaariumis
Vahet ei ole ju tegelikult, provokatsioon või kellegi inetu tegu, mõte jääb samaks ju…, Kalle Muuli ja ka teiste artiklid, poliitikute sõnavõtud, kõik tahavad teenida kuulsust ja omaksu, poliitilist…ajast aega, inimesed ei muutu, kuulsus särab nagu kuld!
see mõni on ju president Ilves…
Arvestades, millise kiirusega tulid hukkamõistvad avaldused ning kui kiirest hakati kohe rääkima vihakõne seaduse rakendamisest, võiks tõesti arvata, et tegu oli provokatsiooniga. Urmas Paeti kõnes oli viiteid massimõrvale, ilmselt oli planeeritud inimohvrite olemasolu, sellisel juhul oleksime vihakõne seaduse saanud juba täna hommikuks. Võrdlus Kristalliööga viib mõtted tulekahjule Riigipäevahoones, ka seda süütamist kasutati ära repressiivsete meetodite seadustamiseks ja ühiskonna meelsuse muutmiseks.
…….seega pigem DEMONSTRATSIOON ! , kui provokatsioon…….