Hiljuti jooksis meediast läbi jutt, et sajandi lõpuks ootab Eestit Šotimaale iseloomulik kliima. Veidi vähem, aga pisut oli juttu sellestki, et prognoos ei ole väga täpne. Tõepoolest, kuigi teaduslik debatt teemal, kas inimese poolt kasvuhoonegaaside ohjeldamatu atmosfääri paiskamine ikka kliimat mõjutab, on sama hästi kui lõppenud – loomulikult mõjutab –, on täpsemas ennustuses üksjagu määramatust. Kliimasüsteemi keerukus ja ettenägematute looduslike mõjurite võimalik ilmnemine piiravad võimet kliimat täpselt ette näha; samuti sõltub inimkonna kliimale avaldatav mõju sellest, kui kiiresti suudetakse kasvuhoonegaaside heidet piirata ehk teisisõnu, kui ruttu inimliigi kollektiivne mõistus koju tuleb. Pärast hiljutisi G7 otsuseid võib Pariisi tippkohtumist oodata mõõduka optimismiga. Seega on siis lootust, et inimkonna mõju kliimale hakkab tasapisi vähenema, aga lõplikku kindlust siin pole. Nii ei oska keegi täpselt öelda, kas meid ootab ees Šoti, Taani või hoopis Saksamaa põhjaosa kliima, aga mingi muutus on meil ees kindlasti. Muidugi mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas.
Kuigi on arutletud, et Eesti soojenev kliima võib olla meie põllumajandusele kasulik, on see järeldus üsnagi ebakindel. Märksa kindlam on paljude teadlaste seisukoht, et maailmas tervikuna tähendab kliimamuutus toidujulgeoleku halvenemist ja ikaldusaastate sagenemist. Sündimuse globaalsele vähenemisele vaatamata on aga ilmne, et maailma rahvastik kasvab veel mõnda aega, seega suureneb ka inimkonna toiduvajadus. Seda asjaolu kasutatakse põllumajanduse intensiivistamise õigustamiseks, kuigi just kontsentreeritud tootmise korral on iga tootja väljalangemisega kaasnevad riskid suuremad.
Mõistagi on alati võimalik intensiivistamise riske kellegi teise kaela ajada, näiteks praeguse sigade katku põhisüüdlasteks teha metssead, kuigi igaüks mõistab, et ega nemad seda taudi Aafrikast toonud. Järgmiseks süüdlaseks saab tembeldada ühte siga pidav „Tädi Maali”, kuigi pilgust veterinaar- ja toiduameti kodulehele piisab nägemaks, et enamik katkujuhtumeid on suurtes sigalates. Mismoodi metsast või „Maali laudast” see ohtlik viirus „kõiki võimalikke abinõusid” rakendavaisse suurfarmidesse jõuab, ei vaevuta selgitama. Loomataudide tõkestamiseks loodud kulukas „raipetehas” tõstab aga käed püsti ja massiliselt hukatud sigu tuleb ka matta. See võib-olla ongi vähim halb, sest ühest laudast teise sõitvad „raipeautod” on ilmne nakkusrisk.
Tootmise liigne koondamine ühte kohta on põhimõtteline süsteemne ohutegur, olgu see põllumajanduses või mõnes teises valdkonnas nagu energeetika, transport ja tööstus. Hiinas lõõmav ja mürgiseid gaase levitav hiidtulekahju on vaid veel üks tõendeid. Omal ajal kujutasid Tallinnas kõrvuti seisvad nafta- ja väetiserongid sellesarnast riski, kuid ükski ametiasutus ei vaevunud sellega teadlikult tegelema. Sestap tuleb aastaid tagasi „pronksmehe” teisaldanud valitsust tänada selle ohu tahtmatu maandamise eest – Venemaalt pärit naftatransiidi vähenemise kaudse tulemusena.
Muidugi ei maksa eelöeldust välja lugeda igasuguse ratsionaliseerimise või veel enam üldse progressi eitamist. On olnud aegu ja maailmas on praegugi kohti, kus just ebatõhus hajali majandamine tugevalt ümbritsevat keskkonda survestab. Olen oma silmaga Aafrikas näinud, kuidas talumeeste väikesed põllud on kuni rahvuspargi servani metsa enda alla neelanud. Aga Euroopas on see möödanik: seda, kuidas inimtegevus ääremaadelt välja tõmbub, olen näinud nii Eesti soodes kui ka Georgia mägedes. Juba ammu on meil paljudes kohtades elurikkuse ohustajaks hoopis traditsioonilise inimtegevuse lõppemine, mujal aga keskkonnaprobleemiks liiga intensiivne tootmine.
Progress toidutootmises ja meditsiinis on vähendanud laste suremust ning parandanud paljusid tervisenäitajaid. Edenemine on aga paljuski toimunud meie elukeskkonna arvel ja üha enam on keskkonnaprobleemidest saanud terviserisk. Nagu tõdevad paljud rahvatervise ja keskkonnaga tegelevad uurijad, on meie planeedi halvenev tervis oht ka inimese tervisele. Ökosüsteemid, millest sõltub meie tervis, peavad ka ise terved olema. Põhjalikult on käsitletud märgalade seisundi ja inimtervise suhteid. Kui olid ajad, mil soode kuivendamist peeti haiguste tõkestamise abinõuks, siis nüüd on asjatundjad jõudnud arusaamisele, et terved ja mõistlikult majandatud märgalad on rahvatervisele olulised.
Meid toiduga varustavad agro-ökosüsteemid peaksid olema terved ning taime- ja loomatervis võiks olla tagatud võimalikult loomulikul viisil; ülepingutatud nõuetest on tähtsam loomade loomuomane keskkond, näiteks võimalus olla piisavalt karjamaal. Kui näiteks lihatootmise maht sellega vähenebki, siis vähem, ent paremat liha süüa ongi tervislikum. Toidujulgeolek, veemajandus, elurikkuse kaitse ja vastutustundlik kliimapoliitika eeldavad eelkõige maalähedast kohalike taastuvate ressursside kasutust ning ökosüsteemipõhist majandamist.
Aleksei Lotman
kolumnist
On arusaam et toiduaine peab olema odav aga õlle eest üritustel maksta 5 eur on ok. Odav söök jook on ebatervislik ja loodust koormav. Proriteedid veidi paigast ära aga see viib aega…alustades kasvõi endast.