0

Krista Kumberg: Kes kõige lõppu kirjutab, see kõige rohkem armastab

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Valge Daami saladus (26)

Või kõlas see salmikusalmide raudvara hulka kuuluv ütlus pisut teisiti?

Nii või naa, ega Akna ülesanne kerge olnud. Kui 1979. aastal tuldi välja suurejoonelise vabaõhulavastusega, polnud suviti õues teatritegemine meie mail sugugi tavaline. Uudsuse võlu tõi ohtralt vaatajaid mujalt ja pani kohalike põued uhkusest paisuma. Et näe, millega meie omad hakkama said! Etenduste publikumenu oli justkui iseenesest tagatud.

Nüüd pakutakse suvi läbi igasugust etenduskunsti – tallides, lautades, lossides, mõisates, soos ja rabas. Konkurents on kõva. Millega neist eristuda? Millega eristuda senistest legendilavastustest? Millised ennenägematud essentsid annab vanast legendist veel välja nõrutada, et inimesed sumedal augustiööl just Haapsallu sõidaksid ja omad soostuksid öösel kodust välja tulema?

Daamiga on juba mitmesuguseid tempe tehtud. Küll nõiakunsti ja tulnuka-teemaga seotud, muistse vabadusvõitluse või Taani kuningakoja võimujagamistega punti köidetud. Etenduspaiga valikuga on linnusele mitu tiiru peale tehtud. On olnud tuld, hobuseid, erakordselt uhkeid kostüüme, massistseene. Libretistide, heliloojate, lavastajate ja näitlejate hulgast leiab tipptegijaid ja tuntud nimesid. Mida veel ja kuhu edasi?!

Pühapäeva õhtul müüriti „Valge Daami saladuse” Maila viimast korda sisse. Lugu mängiti kolm suve. See eristus oma lihtsuse ja lühidusega. Kummatigi on mõlemad sõnad komplimendid. Lihtsus ei tähenda siin primitiivsust. Lihtsust ei pea kartma ega põlastama. Kuusepuu on ka ilma jõulukulinateta ilus. See on see, mis on päris. (Muidugi vaatame kuusepuud harda pilguga pigem jõuluaegu oma toas kui jaanipäeval metsas. Nii on Valge Daami lool samuti tähtis koht ja aeg.)

Lühidus aga jätab tunde, mida võib võrrelda toitumisspetside soovitusega – hea on lauast tõusta nii, et kõht pole päris täis ja säilib pisuke näljatunne. Ka kõige usaldusväärsem teatrikriitik (muuseas, see on vaataja taguots) arvas, et tegemist oli õnnestumisega. Pikema etenduse korral oleks ta norivaks muutunud. (Vähesed lavastajad suudavad selle kriitiku neljaks tunniks paigale naelutada ja jätta talle tunde, et oh, juba läbi!)

Tegijad on osavate alkeemikutena nõristanud vanast legendist välja peamise – armastuse –, mis eirab mõistlikke kaalutlusi ning tõenäolisi tagajärgi ning teinud sellest muusikalavastuse, milles tavakõne täiesti puudub. Maila (Maarja Sukles) viimases laulus on tubli annus andestust ja allumist paratamatusele, ent mitte kübetki kahetsust. Viimane võib jääda tema kadeda õe Mareti (Marika Aedviir) ja toomhärra Jonathani (Antti Kammiste) kanda. Sestap pole etenduse lõpus püsti tõustes sugugi kurb, vaid helge kerge tunne kodu poole kõndida.

Esimesel aastal etendust kaema minnes olin sunnitud väljamaalastele oma olematu inglise keele abil loost kokkuvõtte tegema, sest kavalehel seda polnud ja piletimüüja oli küsijatega kimpus. Kokkuvõte kõlas järgmiselt: „Boy, girl, love, death.” Võõramaalased leidsid selle üliväga originaalse süžee olevat ja suundusid muheldes etendusele.

Anneli Aken libretisti ja lavastajana, Toomas Lunge muusika autorina, Kai Tarmula liikumisjuhina ning kostüümikunstnik Elin Raagmaa ei ole ennast keskajast kammitseda lasknud. Ja tore on! Kostab nüüdisajale omaseid väljendeid, kuuldub uueaegseid rütme (tütarlaste tango näiteks). Riimis tekst on teravmeelne ja tänapäevaste väljenditega pikitud, loo kulgemine pigem särtsakas. Jah, selles kurvas loos saab maitsvat nalja nagu onu Sepa operetis. Nagu operetis, nii on ka siin subretipaar – kaks koomilist kosilast (Arved Alas ja Mati Hunt), kes toovad meelde Vilde vigased pruudid. Need on nii üle vindi keeratud, et kvantiteet loob uue kvaliteedi.

Toomhärrade seltskonna iseloomustamiseks valis autor mängurluse. Justkui Paunvere poisid köstrit, kardavad nemad piiskoppi (Andres Urb) ja üritavad oma tegevust tema eest varjata. Igaüks on leidnud oma karakteri – kes pugev libedik, kes kõrk, kes arg, kes lapsik, kes kiivas. Hoobilt on nad aga kokkuhoidev ja ähvardav jõud, kui on tegemist hukkamõistu ning karistamisega. Linna- ja külarahvas saab särada turustseenis. Ennäe, massistseenid toimivad hästi ka ilma massideta!

Toimib ka muinasjuttudele omane muster – head on head ja pahad on pahad. Karakteri arenemist näidata pole oluline. Ainult munk Gregoriusele (Marko Matvei) annab autor võimaluse ennast rohkem avada. Tema laulust saame teada, et koomiline viinanina ei suuda unustada traagilisi minevikusündmusi. Sestap on ta aldis Olafit aitama. Ka Maila õe Mareti puhul on, mida mängida. Neiu soovib elus edasi jõuda ja toonastel aegadel andis naisele selle võimaluse õige kaasa. Mis seal salata: kui Mareti punane pluus valgusvihku ilmus, tõmbas ta tähelepanu hoobilt endale. Tema ilmekas mäng ja mahlakas hääl olid nauditavad. Antti Kammiste Jonathanil istus muigvel saatan vasemal õlal, sellest toomhärrast tahtnuks enamgi teada saada.

Nagu ikka, on positiivseil tegelastel vähem võimalusi end lahti mängida. Ometi eristus Maarja Suklese lauldud ja mängitud Maila Valgete Daamide pikas reas. Esiteks polnud ta üheski mõttes blondiin ega kujutanud endast ohvrit. Ka võitlejat mitte. Oli siiras ja lahke, tegi oma valiku ja vastutas selle eest. Siira ja lahke mulje jättis ka Jaan Lehepuu Olaf. Olidki nagu Romeo ja Julia – justkui teistest lapse(meelse)mad.

„Valge Daami saladuse” puhul on korduvalt toonitatud, et seekord tuldi toime oma jõududega. Muul puhul kõlaks see jutt nagu natuke vabandavalt. Jätaks mulje, nagu oleks tegemist mingisuguse säästuvariandiga, põlve otsas tehtuga. Valge Daam võib seekord omade jõudude üle ainult uhkust tunda! Sellest lavaloost saadud mulje kõrvale on järgmistel tegijatel väga raske midagi muljetavaldavat teha.

Valge Daam on sisse müüritud. Elagu Valge Daam!

Krista Kumberg

teatrikriitik

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz