2

Aidi Vallik: Maanteeameti asendustegevus

Kristjan Kosk

kristjan.kosk@le.ee

Aidi Vallik

Kui inimene on ülesande ees, mis tundub talle ebamugav, liiga tülikas või keeruline ja ta ei suuda ka kiiresti ja säravalt seda lahendada, hakkab ta otsima asendustegevusi. Need on ka kõik puha vajalikud toimingud, mitte küll ehk just kõige prioriteetsemad, aga nad võimaldavad iseenda ees teatud moraalset süümepuhtust ja vabandavat kätelaiutust publiku poole: näete, ma ju teen, aga kogu aeg tuleb igasugust jama vahele.

Ma tean asendustegevustest kõike. Et ma töötan ja teenin leiba oma koduse kirjutuslaua taga ja et ma olen päris tihti sunnitud jõllitama Wordi valget neitsilikku lehekülge siira teadmatusega oma peas, kuidas ma sellest või tollest asjast nüüd ometi kirjutan… ja kodumiljöö, majapidamine ja aed pakuvad asendustegevusteks piiramatult võimalusi.

Olen ammu mõistnud, et ma pole selletaolisele kiusatusele järeleandmiste tegemisel ainulaadne. Olen ka lugenud, et asendustegevuse otsimine mõnel nõutushetkel on hoopiski inimkäitumisele väga omane. Veelgi enam, seda tendentsi ilmutavad ka terved grupid, struktuuriüksused ja asutused – kõik, kellel on vaja midagi teha, aga kes ei tea päris täpselt, mida ja kuidas teha.

Kui lugesin sel nädalal maanteeameti uuest algatusest vähendada piirkiirust Eesti teedel ja teelõikudel diferentseeritult, siis punnitasingi ma silmi ainult korraks. Miks? Kellele seda vaja peaks olema? Siis mõtlesin: isver, kui palju tööd see neile tähendab. Iga kurvilise kohaliku tähtsusega maantee otsa sildid panna, iga kruusatee märgistada… ja kõik see eeltöö kaartide taga ning kohapeal. Millised töötunnid ametnikele laudade taga, välitöötajaile kõigil neil väikestel teedel, lähetustasud ja konverentsikulud ja arutelude koordineerimine, milline kulu märgitootjaile ja -püstitajaile… Ja kõik selleks, et asfaltteelt kitsukesele kruusarajale keeranu näeks silti ja mõistaks, et tõepoolest ei või siin sõita kiiremini kui 50, 70 või 80 kilomeetrit tunnis.

Justkui keegi teine peale pooletoobiste üritaks neil teedel sajaga sõita.

Maanteeameti kõneisik avastab Ameerikat, kui küsib retooriliselt, kas Otepää kõrgustiku teedel peab ikka saama sõita 90 kilomeetrit tunnis. Tõsi! Ei pea saama! Normaalsed juhid ei sõidagi, nui neljaks, üheksakümnega, olenemata kurvide nurkadest ja küngaste kaldest. Ikka valitakse sõidukiirus tee eripära ja olusid ning oma ohutunnetust arvestades.

Erand on muidugi, jah, pooletoobised. On mingi protsent enesekriitikata uljureid, keda tõesti roolis olles ei huvita, milline on tee, millel nad sõidavad, või milline on promill nende veres, või milline number just tee ääres mööda vilksatas. Aga nende juhtide vastu märkide ja liikluskorraldusmaastiku rikastamisega nagunii ei saa! Nad on ikkagi olemas. Nii Suure-Jaanis kui ka Tallinna–Tartu maanteel, esinemissagedus viimase kasuks.

Teine küsimus on, kas neid on üldse nii palju, et nende pärast peaks maanteeamet sihukese lööktöökampaania käima lükkama ja selliseid kulutusi tegema. Mida see meie teede ohutusele juurde annaks?

Kui jälgida neid kurvemat sorti liiklusuudiseid, tahaks ka ise retooriliselt küsida: millist laadi maanteedel juhtub rohkem raskeid liiklusõnnetusi? Kas neil väikestel teekestel läbi Saverna, Vilkla või Kükametsa või ikkagi suurtel Tallinna–Tartu–Võru, Tallinna–Pärnu, Tallinna–Peterburi teel? Või Tallinna ringteel? Kuhu õigupoolest on meie liiklusõnnetuste koer maetud?

Igatahes mitte Järvakanti või Pasleppa.

Aga maanteeamet tahab näidata, et töö käib, otsitakse lahendusi… mine sinna – ei tea, kuhu; too seda –  ei tea, mida. Nagu vene muinasjutus.

Mul on ka juhtunud, et mõtlen ja mõtlen seal arvuti taga, ja siis mõtlen, et peseks hoopis paar masinatäit pesu ära või läheks võtaks vahepeal porgandid üles, äkki hiljem tuleb tööks miski parem mõte pähe. Aga niiviisi päev sõuab, õhtu jõuab, oledki justkui hirmsasti ringi rabelnud, aga töö on ikka tegemata. See töö, töö. Prioriteet A. Aga selle asemel on pesu pestud, kuivama viidud, tuppa toodud, ja triigitud ka. (Nagu seda triikimist tänapäeval nii hirmsasti vaja oleks.)

Nii ma siin siis mõtlengi, et milleks reguleerida neid väikesi teid igaühte eraldi. Minu meelest oleks palju vajalikum, kui maanteeamet saaks lõpuks korda tehtud nende endi 2013. aastal ehitatud Alatskivi silla, mis 2014. aastal kokku kukkus, või samuti viimastel aastatel rajatud uued maanteekatted, kus juba nüüd ajavad sajad ja tuhanded löökaugud üksteist taga. Või tegeleks näiteks tõsisemalt ka päris uute riiklikult prioriteetsete maanteede ja liiklussõlmede teekatete ehituspraagiga, millest ka aeg-ajalt meedias juttu on olnud. Tegeleks õige sellega, mis päriselt ka tarvilik on?

Ühesõnaga, minu meelest on maanteeametil maksumaksjate ja riigi ees hoopis olulisemad ja praktilisemad kohustused vaja ära õiendada, mitte leiutada endale uusi ja justkui kah hästi tähtsaid missioone. Sest sellega on umbes nii nagu minul selle kirjutamisajast pesupesemisegagi – see on kõigest asendustegevus. Päev sõuab, õhtu jõuab… aga see, mis kõige tarvilikum oli, on ikka tegemata.

 

Aidi Vallik,
kolumnist

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Tont.
Tont.

Vàga hàsti kirjutatud !! ☺

sass
sass

Väga hea, saatke otse Alo Kirsimäele ja maanteeameti peadirektorile!

wpDiscuz