Foto: Arvo Tarmula
Riigihaldusminister Arto Aasa väljendatud mõte, et kohalikel omavalitsustel võiks soovi korral lubada turismimaksu kehtestada, väärib toetamist, kirjutab Eesti Päevaleht oma tänases juhtkirjas.
Kohtades, kus turiste käib palju, on nende maksustamise argumendid tugevad. Turist tarbib kohalikega sama linnaruumi: doteeritud ühistransporti, hooldatud tänavaid ja politseiga tagatud turvalisust. Ehkki ta tasub nii poes, hotellis kui ka restoranis, pole sealt laekuv käibemaks ja aktsiis võrreldav kohalike elanike maksukoormusega. Mõni äri tunneb rõõmu, kuid kergesti võib juhtuda, et suurem osa elanikke maksab turistile peale. Seda enam et vaatamisväärsuste korrashoid otsest tulu tagasi ei too.
Paljud maailma linnad lisavad näiteks hotelliarvele euro iga öö eest. Võtavad maksuraha turismiobjektidelt, mida külastavad pigem turistid kui kohalikud. Või teevad sissesõidu tasuliseks nagu Jūrmala Lätis. Sisulised turismimaksud kehtivad Eestiski, näiteks Naissaarel Viimsi valla kehtestatud külastustasuna.
Arvestatavaid väiteid võib esitada ka turismimaksu vastu. Ega raha ei laeku ju üksnes käibemaksust. Turist annab tööd tervele hulgale inimestele nõudepesijatest giidide, suveniirimüüjate ja majutusepakkujateni. Kui panna käibemaksu peatsest tõusust niigi hoobi saavale külalistemajale juurde veel üks koormis, võib see uksed sootuks sulgeda. Siis seisavad kohalikud võimud õnneliku turisti asemel silmitsi hoopis mitme töötuga. Makse peabki kehtestama paindlikult. Selgelt paika pandud õigus mingil määral oma äranägemise järgi maksu koguda võimaldaks omavalitsuse juhtidel lähtuda just kohalikest oludest.
Pole põhjust arvata, et uus maks kellelegi iseenesest meeldib. Kuid palju annaks ära teha selleks, et turismile panustavad ettevõtted näeksid, kuidas panustatud raha end ise tagasi toob. Kasvõi seeläbi, et turist, kes tunneb end valgustatud ja korda tehtud tänavatel hubaselt, tuleb teinekord tagasi ja võtab sõbradki kaasa.
Ilmselt on üks raskemaid küsimusi, kuidas tagada, et omavalitsus raha piltlikult öeldes enda juhtidele preemiaks ei maksaks. Ühtaegu ei saa lubada, et parema asukohaga õnnistatud omavalitsused riisuvad koore ja jätavad ülejäänud Eesti tagamaa omaette. Midagi tuleb ümber jaotada. Ent kui kõik need tingimused läbi mõelda, siis miks pöörata selg rahale, mis end turistist hoolivale linnale või vallale ise pakub?
Lääne Elu kirjutas sel neljapäeval praegu veel idee tasandil ringlevast mõttest, et omavalitsuste finantsautonoomia suurendamisel võib üheks võimaluseks saada turismimaks. Turismimaksu võimalikkusest ja sellega seotud probleemidest rääkis kolmapäevasel kohtumisel Läänemaa vajjahutidega riigihalduse minister Arto Aas.
Kui suur Eesti omavalitsuste huvi võimaliku uue maksu vastu on, pole veel teada, aga Aasa hinnangul peaks huvi olema eelkõige saartel, Läänemaal, Haapsalul ja Pärnul. Seal, kus turistide arv väiksem, ei tasu selle süsteemi administreerimine ennast ehk äragi. Aas rõhutas, et otsustatud pole midagi, õieti pole seda võimalust veel põhjalikult arutatudki, sest esimeses järjekorras tuleb haldusreformi raames tegelda tunduvalt põletavamate küsimustega. „Sellest, kas turismimaks tuleb või mitte, on tõesti veel liiga vara rääkida, aga kui me seda teeme, siis tuleb teha hästi,” rõhutas Aas.
Peeter pervõi pani bojaaridele habeme maksu ka peale.arenguruumi ikka on veel.huvitav kes ja kuidas selle kindlaks teeb kas olen turist või elan siin?
Maksustame hingamise, see tooks kõvasti raha sisse. Sama hästi võime oma külalistelt küsida maksu kui tatuleb meile külla. Hoiame seda keskonda korras ja puhtana.