13. Osa
Kogu järve silmaga haarata ei õnnestu. See on võimalik ainult ülalt, näiteks helikopterilt, vaadatuna. Kujult meenutab järv Y-kujulist märki, mille parem haar on veidi pikemalt välja veninud. On ta ju Colorado jõe kanjonite, õigemini selle Boulderi ja Black`i nimeliste kanjonite vahele surutud. Kas hüüda järve tõsiselt järveks või tehisjärveks on minu jaoks veidi segane. Ühed räägivad nii, teised teisiti.
Kuna Meadi järve nimetatakse suurimaks Ameerika kunstlikuks veehoidlaks, siis mõistlik on ilmselt nõustuda Meadi tehisjärveks nimetamisega. Järve pindala on 640 ruutkilomeetrit (Eesti pindala 45339 km2), suurim sügavus veidi üle 150 meetri ja maht 35,2 kantkilomeetrit. Veepinna kõrgus kõigub 335 ja 373 meetri kõrgusel merepinnast. Kõige kõrgem oli veetase 1983. aastal ja kõige kurvemaks kujunes selle veehoidla jaoks möödunud aasta põud. Veetase langes siis üle kuue meetri, samale tasemele kui 1930 aastail, enne tammi ehitamist. Kuna Las Vegas saab siit 90 protsenti oma tarbeveest, oli möödunud aasta teine pool paras paanika linna jaoks.
Meie vaateväljas oleva järveosa keskel, umbes kolmesaja meetri kaugusel asus teravatipuline saar. Ülemine tipp, umbes poolteist meetrit, oli tume. Siis allapoole, kuni veepiirini, oli hele. Giid küsis , mis see meie arvates on? Kehitasime õlgu, arvasime, et geoloogiliselt erinevat värvi kivimid vist. Must tipp oli enne põuda veest välja ulatuv saare tipp.Tema sõnade järgi olevat see valge osa, 5,6 meetrit, nähtav osa , kui palju langes vesi järves. Praegu jälgitavat pingsalt mõõdupuuga, kas järvepind tõuseb ja kui palju.
Vaatamata pea kohal rippuvale puhta ja mageda vee jätkumise probleemile, olevat järve ümbrus ja kanjonitevahelised rannad populaarsed suvituskohad, aastas puhkavat siinseis paigus 13-15 000 inimest. Meie silmahaardesse jäi vasakul asuv suur jahi- ja paadisadam, mis kinnitas giidi juttu.
Tundsime südames kaasa nende vee lõppemise ohule ja pani mindki mõtlema samadele probleemidele meil siin, Eestimaal. Kas meie hoiame ja kasutame oma rikkust heaperemehelikult? Kahtlen kõvasti. Meie reisigrupis tuli hiljem jutuks joogiveemure. Järgmised maailma rikkurid on need inimesed, kes valdavad ja jagavad puhta vee ressursse.
Küsisime, kus on see kuulus Hooveri tamm või pais, art déco stiilis inseneritöö meistriteos. Oli see betoonehitis ju kuni 1935. aastani maailma suurim elektrijaam ja üks kolmest kuulsast betoonrajatisest, Rooma Panteoni ja Panama kanali kõrval. Kurvastuseks teatas giid, et sinna me ei lähe, vaate temale varjab mägi. Ja üle tammi me ka ei saa sõita. Kuni 2001. aasta sügiseni oli transpordi ülesõit tammist lubatud. Nüüd lubatakse sealt, ligi 400meetrisest teelõigust, läbi sõita ainult sõiduautodel, seda jälgib politsei. Jaama enam ekskursioonidele ka ei pääse. Seal olevat valve ja kontroll nagu mingis tuumajaamas. Süüks olevat suur terrorismi oht maailmas! Selline on siis meie kaasaegne demokraatlik maailm.
Nüüd aga veidi sellest inseneritöö saavutusest, tolle aja mõistes tõelisest ehitusimest.
Ameerika läänekallas jäi paljudeks aastateks Metsikuks Lääneks. Alles siis, kui valmis 1869. aastal transkontinentaalne raudtee, sai selgeks ka see, et ala kiiremaks arenguks on tarvis hulganisti elektrienergiat. Kõige lihtsam tunduski, et ehitada kärestikulisele Colorado jõele elektrijaam, mis suudaks toita suurt hulka tarbijaid. Mõtetest tegudeni läks omajagu aega. Alles 1922. aastal moodustati föderaalvalitsuse tasemel komitee, kes hakkas planeerima, kuidas jagada Colorado jõe veevarusid põuases piirkonnas nii, et neid jätkuks põllumeeste vajadusteks kui ka tulevasele elektrijaamale. Aasta lõpuks oli asjad nii kaugel, et komitee koostatud planeering ja vajaduste nägemus anti otsustamiseks USA Kongressile. Selle mõlema koja jah-sõna saadi lõpuks alles 1928.aastal. Konkreetsete ehitusplaanideni jõuti alles 1930. aasta teises pooles, kui vahepeal presidendiks saanud riigisekretärina töötanud Herbert Hoover selle eelnõu allkirjastas. 6.juunil 1933. valati tammi esimene kogus betooni. Kogu ehituslik aeg oli küll aprillist 1931 kuni märtsini 1936. Paralleelselt tammiga alustati ka elektrijõujaama ehitamist. Jaam on rajatud tammi taha. Süsteem toimib nii, et paisu taga järves on 118,5 meetri kõrgused veevõtutornid. Nendest jõuab torutunnelite kaudu vesi kiirusel 137km/t jõujaama 17 turbiin-generaatorini, mille koguvõimsus maksimumrežiimis on 2,1 GW. Iga generaator on võimeline vabalt varustama elektriga Haapsalu linna.